Kui võõras koer ründab... vol.2

Kui te arvate, et gaasist on kasu, siis teil on ainult 50% õigus. Gaasiballoon taskus, annab teile vaid näilise jõu ja kindluse. Võlts rahu. Ja pigem ehk omab vastupidist efekti. Uinutab teie valvsuse. Gaasist on kasu vaid siis, kui te näete ründavat koera. Kui ründaja aga ilmub ootamatult, teie selja tagant ja lendab teie koerale turja, pole mahti kätt gaasi järgi ajada. Ja ega sest kasugi poleks. Pihustada nagunii ei saa. Segaduses võite lasta ka oma koerale.
Mis teha. Kuidas käituda. Oma koera kinni hoida pole mõtet. Võõras ründab ju edasi. Seda enam, et mul polnud aega teda korralikult enda ligi võtta. Nii lasingi rihma käest ja üritasin peatada võõrast. Suur, kohmakas inimene, suure karvase koera vastu. Saad vaid peotäie karvu. Ei muud. Pigem ärritab see ründajat veelgi. Kaiseri kiituseks pean ütlema, et ta ei üritanud vastu rünnata. Pigem tõrjus rünnakuid. Hoides ennast ründajaga silmitsi. Ja lihtsalt vastu haukudes.
Lõpuks õnnestus selles suures saginas ja keerlemises, saada kinni võõra kaelarihmast. Õnneks oli tal rihm. See lihtsustas olukorda. Väänasin rihma poovasse asendisse. Ja kamandasin oma koera lamama. Läkski! Tõsi, alles teise käskluse peale. Aga antud situatsioonis on see väga hea saavutus. Tähendab, ta kuulab ja kuuletub. Ja ei ole kakleja tüüp, kes tahaks iga hinna eest teisele pasunasse panna. Samal ajal, kui Kaiser lamas ja etendust jälgis, võitlesin mina ründajaga. Ründaja avastas minus uue objekti, millele hambad sisse lüüa. Hambad laksusid. Tatt pritsis. Kord on Vestman all ja Piibeleht peal, kord...
Ja mis nüüd on gaasist kasu, kui sul on koer vasaku käega haardes. Ja gaas juhtumisi, on ka vasakus taskus. Siinkohal võid loota ainult oma oskustele ja jõule. Lõpuks siiski, õnnestus kahevõitluses, parema käega, vasakust taskust, gaas kätte saada. Olin eelnevalt teadlikult üritanud võõrast lohistada kaugemale oma lamavast koerast. Huvitav, et sellises olukorras suudab inimene veel mõelda. Ja kainelt tegutseda. Hädaohu korral vallandub varuenergia, mille olemasolust ei olnud aimugi.
Sihtisin. Ja vurts-vurts. Igaks juhuks kaks korda. Kui sa ei ole enne toodet kasutanud, siis pole aimugi, kuidas see toimib. Toimis! Tõsi hästi. Võõras ei vaadanud enam minu poolegi. Ei teinud katsetki. Vaikides tõmbas saba jalge vahele ja lidus kodu poole. Jessss!!! Mina võitsin. Päästsin oma koera ja enda. Meenutuseks töövõidust, sain küll paar väikest sinikat. Aga see kaunistab vaid sõjamehi. Küll pulmadeks ära paraneb. Kellegi pulmadeks. Hea, et talv on. Mitu vammust seljas. Ja Kaiserilgi kombekas. Ja uus metallplaatidega kaelarihm. Abiks seegi. Ja õnneks ei olnud ma kahe koeraga. Viimasel ajal olin mõlemad korraga kaasa võtnud. Ehk mugavusest. Ja sellepärast, et meie tavapärane, 8km ring, ei läbi alevit. Seekord mõtlesin, et ei, võtan nad eraldi. Nii saan võimaluse keskenduda korraga vaid ühele. Ja rohkem temaga tegeleda.
Mis ma kokkuvõtteks võin öelda. Eks igaüks teeb omad järeldused. Aga ühest, toimivat abivahendit ei ole. Olukorrad on erinevad. Ründajad ja rünnatavad on erinevad. Kui tahad probleemidest pääseda, istu kodus. Nelja seina vahel. Aga on see siis elu...Julge hundi rind on endiselt rasvane.