Piiritaja amadiini pesas.

Peaks vist väravale panema sildi, "Kodutute loomade varjupaik". Järjekordne asukas kolis sisse, udusulis piiritaja. Ellu jäämise võimalused on nulli lähedased. Aga inimene on jumal ja teeb valiku. Kes jääb, kes mitte. Nii ta minu juurde sokutatigi. Ja minul teadagi, ei olnud südant, seda elunatukest võtta.

Oli see nüüd siis mõistlik tegu. Loodusel on omad seadused. Ja nende vastu ei saa. Aga inimene on kangekaelne. Ja võitleb, ka siis, kui asi näib lootusettu. Mängib jumalat.

Nii ta siis kössutab seal pesas. Ärevil amadiini paar, püüab teda katta ja sööta. Aga uustulnuk on pirts ja seemneid ei taha. Ja endast kaks korda suuremat võõrast, on ka võimatu tiiva alla mahutada. Ja inimene teeb jälle valiku. Võtab uustulnuka ja annab talle privaatse elamise. Isiklik pesa kitsenahal.

Kui te arvate, et putukaid püüda on hiiglama kerge, siis te eksite. Minu lendamisvõimega on ka pahad lood. Ikka kisub sinna maa poole. No kuda sa nii püüad neid lendavaid putlasi. Neil on kalduvus, eest ära liuelda. On vaja leida asendussööt. Vähemalt enne talve.

Aga täna on juba neljas päev elus püsida. Ja tänutäheks söötmise eest, sain kuulda imeõrna sirinat. Selle nimel tasub vaeva näha. See paneb unustama kõik raskused. Kui metsik loodus sinuga üheks saab.