Hingede päev.

Sügis hüüdis, et tuleb... ja tuli,
võttis muru ja lehed ja kõik.
Lõpuks läks nagu viimane suli,
kaasas jälle me elust üks lõik.

Hingede päev.
On meil vaja neid kõiki, lugematuid päevi. Emade päev, isade päev, sõbra päev, hingede päev... Justkui muul ajal ei hooliks me oma lähedastest. Või ei armastaks. Või ei meenutaks omi kadunud hingesi. Olgu need siis inimesed või loomad. On meil tõesti siis vaja kampaanja korras, armastada, meenutada...
Nagu sügaval stagna ajal. Suur juht ütleb "hurraaa". Ja meie karjume kooris järgi. Ise väites, et nüüd ometi, oleme vaba ja iseseisev rahvas. Aga ometi ronime kampaania korras luudade selga. Ja roogime kõrvitsaid tühjaks. Kõik on endine. Ainult juhid muutuvad.
Võibolla tõesti, tänapäeva kiires ja närvilises maailmas, ei jää aega olnule mõeldagi. Vaid paar korda aastas, siis kui kästakse, paneme küünla. Ja meenutame. Hetkeks. Et jälle tormata.
Või on minus miski isevärki viga. Mis ei lase unustada. Ei lase loobuda. Minu kallid hinged on minu südames. Minuga koos. Iga päev. Igas asjas. Meenuvad. Kas kurbuse või rõõmuga. Käivad mul mõtetes ringi. Aastaringi.
Ka minul põleb aknalaual küünal. Sest nii on kombeks. Aga südametuli põleb iga päev...