Final count- down.
On see alguse lõpp. Või lõpu algus. Igatahes selle piiri peal seistes, tundub edasine elu suht mõttetu. Tahan kokku panna oma elu aktid. Ei, ma ei vaja lohutust. Ega otsi kaastunnet. Pigem on mul endal vaja leida õigustusi, oma sügishallile tujule. See on auvõlg sõprade ees. Kes ootavad ehk mingisugust seletust. Et vältida kaksipidi mõtlemisi. Ja arusaamatusi.
Mõtlen lõpetamisele. Tõsiselt. Ei, need mõtted pole hiljuti tekkinud. Olen neid endaga kaasas kandnud juba mõndagi aega. Justkui oleks suur, must liblikas, oma tiivad üle minu laotanud. Hoiab mind oma haardes. Ja vabaks ei lase.
Räägin sellist tõtt, mis hirmsam on mistahes valest. Räägin isiklikest asjades. Kõige raskem hetk seisab veel ees. Olen vaikuse ja sõnade vahel, kui ristile löödu. Otsin asjades vastandit. Et pugeda sinna varju peitu. Kaotanud usu endasse, olen kaotanud kõik. Kuulan oma sisemust. Seal käib visa tüli. Pidev lakkamatu võitlus. See täidab rahutusega. Teha oma isepäisusega ise endale haiget. Vaikimine ei saa maskiks olla. Ka seda kuuldakse. Ja tõlgendatakse omamoodi.
Kui mingi sündmus on meie elu tavalisest rööpast välja viinud, kas oleme siis veel endised. Ja kas saame elada vana elu. Või üksnes igatseme veel olukorra järele, milles me enam olla ei saa.
1. ..................................................................................................................................................................
2. ..................................................................................................................................................................
3. ..................................................................................................................................................................
Ei tahaks kogu oma sisemust siia laiali laotada. Aga olgem realistid. Ainuüksi need põhjused, välistavad igasuguse füüsilise tegevuse. Ja jooksmise. Oma jäärapäisusega, olen siiamaani trüginud. Aga edasi. Kuhu. Kui kauaks. Ühel hetkel lõppeb kõik. Kellel varem. Kellel hiljem. Aga kui see lõppeb enne, kui alatagi jõudis. Eks igal on oma elu traagika.
Viimane piisk karikas, on puusaliigese artroos. Nagu polkovniku lesk. Igatahes agilityga on jokk. Minu osaks jääb vaid raja kõrval kiibitsemine. Eks me kunagi jookseme, koos sõpradega.............. teises elus.
Kui me tahame otsida seda, mis on teiselpool sõnu, siis me ei saa seda sõnadega lausuda. Tunded on tõelisusele lähemal. Miski on meis endis. Lähen endasse. Ja unustan kõik. Mõtlen vabaks. Ja unistan ümber. Unustan maailma. Ja kuulan, kuidas ta mu mõtetele koputab. Elu läheb ju edasi. Kõik muugi. Ootan. Ja kardan...
Tahate veel põhjuseid. Ikka leiab. Oleneb millise nurga tagant välja piiluda. Et see on sügis. Hall. Ja karune. Ja kõik on mõtlemises kinni. Oleks vaid...
Taas kord, olen astunud läbi mõtete. Ikka on tunne, et rong on juba läinud. Ning ei tea sedagi, millal järgmine tuleb. Kas enam tulebki. Ja kuhu ta läheb. Raudtee meenutab meile seda igipüsivat ajutisust. Rööpad on raudsed ja seadjaid on ülearu. Nii et võibolla olekski parem, kui rong ilma meieta läheks...
Hea lugeja ehk suudab andestada mulle mu tujukuse.
Tahaksin lisada
POST SCRIPTUM:
Olen rääkinud tõtt. Ja ainult tõtt. Aga vist on see üleliigne.
Kõik jääb pooleli ja läheb edasi...