AG trenn.
02.11

TÄPEst on saamas tõsine täpisteadus. Kuidas rasketel aegadel hakkama saada. Seega oli see alles meie teine trenn sisetingimustes. Hing ihkab aga ressursid ei tule järgi. Püüame vähemasti kord nädalas kohal käia. Aga see selleks.
Esimene trenn oli teadagi, rohkem selline taas kohanemise trenn. Veidi kuulekust. Ja kontaktiharjutused. Paar tõket. Tunnel. Midagi lahedat ja rõõmsat. Üldjoontes võib rahule jääda.
Teine trenn algas suurepäraselt. Harjutus oli lihtne. Täpselt kohane taasalustajatele. Koer mõnusalt kontaktne. Milline ääretult mõnus tunne on jälle joosta koos koeraga! Teine harjutus vajas juba veidi keskendumist. Peale tõket, ärasaatmine, tunnelisse. Ja Flynt ei läinud! Hm. Ei läinud tunnelisse!? Sinna kuhu ta varemasti iga kell oleks läinud. Käsu peale ja ilma käsuta. Mingi osa ebaõnnestumisest võib kindlasti panna vähese trenni arvele. Ja ülejäänud 99%, minu tegutsemise arvele. Lõpuks hakkas asi siiski edenema.
Trenni lõpuks läksime teisele platsi poolele rahunema. Veidi kuulekust ja mängu. A ja kiige. Suppppper! Äkki täiesti ootamatult küsis Sveta, et kas ta poomile ei läheks praegu. Poomile!!!??? Nalja teete või! Koer kes pole terve aasta poomile läinud. Jah, nüüd on sellest tõesti aasta möödas. Koer kes poomi kartuses, vahepeal hakkas ka kiiget ja A takistust pelgama. Flynt poomile!? Päris hea nali.
Aga see keegi teine, seal minu sees, oli seda hetke ammu juba oodanud. Ja ikka ja jälle valmis proovima. Pea töötas, kui kõrgtehnoloogiline protsessor; ole rahulik, ära sunni, tee enne poomi pettemanööver, ära anna käsklust "poom"...
Maiused käes. Mõnus kontaktne sörk. Tõke, tõke, tõke... Ja käskluse "poom" asemel "kiik"... Jäin koeraga ühele liinile, ehk pisutki taha. Ja lasin tal valida... Läks... LÄKSKI POOMILE!!! Hing jäi kinni... Süda peksis... Kas kiita või vait olla... Ette joosta või kõrval püsida...Kas hüppab alla või ei... Preemia kontaktpinnal. IME OLI SÜNDINUD!!! Mul oli raske ise endaga hakkama saada. Teadsin vaid, et pean kiirelt poomist kaugemale saama. Ja jätma koerale õnnestumise mulje. Aga Flynt arvas teisiti. Tema meelest alles fun algas. Ja otse poomilt läks, ei lendas kiigele. Hea et ma selle kolksatuse peale infarkti ei saanud. Sedavõrd suure hooga lennati sealt üle. See pole ka õige väljend. Lennati üle ja maanduti kontaktpinnal. Hullumeelne!
Põgenesime platsilt ja hakkasime kodinaid kokku pakkima. Samal ajal tegid teised veel harjutusi. Sealhulgas kolksuga kiiget. Ja mis te arvate. Vana "hea" Flynt oli jälle tagasi. Kes iga paugu peale paaniliselt ringi vahtima hakkab. Ja minu sootuks unustab. Oligi liiga ilus algus olnud...