Hooaja lõpu mõtted ja tervisemured.

Sügis on selline kummaline aeg. Mõtted kipuvad uitama. Vaatad hääbuvat loodust. Ja tahaks isegi kiiktooli nõjatuda. Võtta kohvitass. Ja jääda talve ootama.
Võistlushooaeg on läbi. Või paljukest seda oligi. Sai vaevalt nuusutatud. Tunnelite võistlused. Vargsi pähe hiilinud KK. Ja mitteametlik SK. Suvele tagasi mõeldes, on mu lootused ja ootused peapeale pööratud. Kõik on segi ja paigast ära. Tuleb aeg maha võtta. Ja eesmärgid paika panna. Uued.
Oma lemmikalal, AGs, oleme totaalselt põrunud. Eesmärk, koer suvega poomile saada, on jalge alla trambitud. Tööd on tehtud. Tulemusi pole. Sügisega koos, hääbuvad ka lootused. Mitte et meil üldse edusamme poleks. Tegelikult olen ju rahul. Hullumeelsest on saanud kontaktne, innukas ja lustlik koer. Ja kogemused tulevad ajapikku. Aga kindlalt. Selle tõestuseks on kasvõi tunnelite viimane etapp. Nii juhitav pole ta veel kunagi olnud. Aga kui hinges on AG, siis sellest üksi ei piisa. Kuidas edasi...
Kuni kevadeni, ei olnud mu peas mingeid mõtteid SK või KK võistlustest. Koer oli nii ebastabiilne, et ei julenud unistadagi. Ühel hetkel leidsin aga ennast lugemas KK reegleid. Kõrval käimine rihmaga! See tundus mõeldav. Ja hakkasimegi pusima. Õigust räägitakse, kui öelgakse, et eesmärk peab paigas olema. See sunnib sind ühes ja kindlas suunas tegutsema.
Ja oh imet! Suve lõpuks oli KK1 tehtud! Mis. Kuidas nii. Ala, millest ma algselt unistadagi ei osanud, tõi ootamatu pisikese kordamineku. See andis julgust edasi proovida. Ja katsetada ka SKd. Arvestades tingimusi, mis võistlushetkel valitsesid, olen ka selle tulemusega täiesti rahul.
Hullumeelne on teinud suvega kõva arengu. Ja nii mitmeski situstsioonis, näidanud ootamatut enesekindlust. Ehk on soodsalt mõjunud ka hullumeelne suvi ratastel.
Nüüd, sügise hakul, kuhu edasi. Kolme jumalat teenida on raske. Midagi peaks seadma esikohale. Aga mille. Siin on mõtlemisainet pikkadeks sügisõhtuteks. Ise endaga olemise ajaks.
Hetkel oleme aga trennid miinimumi viinud. Flyndil on juba kaks nädalat ebaselgete põhjustega igemepõletik. Algas paistetuse ja veritsevate igemetega. Ravi on peal. Ja igapäevaseid süste talutakse suurepäraselt. Kuigi, arsti sõnade järgi, pidavat need hirmus valusad olema. Loodetavasti saame me probleemist kiirelt üle. Seniks võtame aja maha. Ja toimetame tasa ja targu. Uurides päev haaval, mis elul meile pakkuda on.
TÄNUD! Ingale ja Tatari vettidele!