Masendava päeva suurepärane lõppakord.
Hommikuses AG trennis olime Svetaga kahekesi. Ja et õhtul pidi olema Dimitrochenko AG koolitus, siis otsustasime, et tegeleme hommikul hoopiski kuulekusega. Mõeldud tehtud. Sveta tegi SK elemente ja mina KK elemente.
Et miks KK. Pagan seda teab. Mingil mõtlemise hetkel tundus see meie jaoks lihtsam. Kõrval käimine rihmas, lamama minek ja istumine seisma jäämise pealt... Mitte et me ei oskaks liikumiselt lamama minna. Ikka oskame. Ja SKd tahaks tulevikus kindlasti proovida. Õigustuseks nagu polegi midagi öelda. Vot tuli selline kiiks.
Esimest korda tegin Flyndiga kõik elemendid otsast lõpuni läbi. Tõsi, väikeste pausidega iga osasoorituse vahel. Vahepeal näitas Winni mida tema oskab. Koerad said kordamööda üksteise ees eputada.
Üldmulje- hea. Koer teeb just nii nagu ma käsin või nagu ma õpetanud olen. See tähendab, et koer on hea aga mina rikun tema soorituse ära. Hea on kui keegi sind kõrvalt vaatab. Muidu teed ja teed ja kinnistad omi vigu. Kiirust ja sära oleks juurde vaja. Selleks on vaja tõsta motivatsiooni. Aga millega sa hullumeelset motiveerid. Ainult hullumeelsusega. Kui ma kunagi suudan selle probleemi lahendada, siis võin endale julgelt medali rinda kinnitada.
Arvestades seda, et hommikuses trennis olin paras närvipundar, siis Flyndi sooritust võib veel punkti võrra tõsta. Poolel teel linna käis kolakas ja kostus hääl nagu oleks lennuki alla jäänud. Teepervel selgus, et see oli mu oma punane lennuk, mille sumps oli laiali vajunud. Masendus vajus musta pilvena mu peale. Alles kuu aega tagasi olin tagumise poti ära vahetanud. Kas keegi pagan ei võinud siis kohe öelda, et keskmine oleks ka mõistlik ümber vahetada. Nii ma siis lendasin, madalalt ja hästi tasa... Kiirkõne remondi poistele, mille tulemusena kiirustasin peale trenni teenindusse. Selgus, et lappida pole suurt midagi. Ja kogu kaadervärk tuleb välja vahetada. Leida, kohale toimetada ja vahetada. Aga aega nappis, sest õhtuks oli plaanis Dimitrochenko AG trenn...
Ootaja aeg on lõputu. Mida iganes sa siis ootama ka ei peaks. Kas koer endaga kaasa võtta. Linnatänavatele närveldama. Koeraga ei lasta sind kuskile. Ka pissile mitte. Nagu täis ilastatud ja käpajälgedes riietega lastaks. Üritaks ikka kuidagi soliidne välja näha. Otsustasin ta autosse jätta. Tean, nii on ta rahulikum. Ilmselt ta teab, et varem või hiljem viiakse auto ikkagi koju. See on üks kindel värk.

Ootaja aeg on lõputu... Kuidagi tolgendasin selle aja maha. Nibin- nabin jõudsin õigeks ajaks õhtusesse Elena Dimitrotsenko trenni. Söömata, joomata. Koer jooksutamata. Rahakott tühi. Tuju nullis. Masendav. Ise ennast üles kruttimas. Kas Flynt teeb. Või jookseb ära. Teeb või jookseb ära. Teen ise endale ja Svetale häbi. Koolitajale jääb nigel mulje. Ja kõik vaatavad. Tuju tõstis ehk asjaolu, et see oli kui TUBLIde era trenn. Kõik omad koos pabistamas. Eks me kõik olime veidi pinges. Tundus et Svetagi. Koolitaja lubas, et ta ei hammusta :) ning käskis kõigil võtta vabalt. See rahustas.

Esimesena jooksis üks väike terjer. Siis tulid midid. Kõigi sooritused tundusid kõrvalt vaadates kaunid. Lihviti erinevaid raskemaid kohti. Ja anti juhtnööre. Õhkkond oli mõnus ja vaba. Vaikselt voolas rahu ka minu sisse. Tuleb mis tuleb. Ise tean, mis tempos me edeneme. Aga me edeneme.

Ja siis tuli maxikoer Flynt... Esimene tõke, rõngas, A, slaalom- jooksis valesti sisse ja... tuli minu juurde tagasi! Kordasime slaalomit. Veel ja veel. Flynt püsis minuga. Tõke, tunnel, tõke, tõke... Flynt oli ikka minuga! Paar tuju tõstvat trikkitamist. Ja kordasime harjutust. Veel ja veel ja veel... Ja Flynt oli minuga! Siis näitas E.D MINU koeraga, kuidas slaalomit teha. Ja Flynt tegi! Ja siis tegi minuga! Ja tegi ja tegi ja tegi...! Kas see tõesti oli minu koer!? Sellist Flynti pole ma veel iial näinud. Nii kiiret, nii kontaktset. Lustimas koos minuga! Supppper!!!

Kokkuvõtteks. Mõned head nõuanded. Ja mõtteid, üksiolemise ajaks. Ning veel kord tõdemus, kõik on minus endas kinni. See loodetavasti on parandatav. Juhul muidugi kui skreroos ja vanadus on ravitav. irw. Tänud kõigile mõnusa päeva eest!

Kehvasti alanud päev sai nii suurepärase lõpu. Alles kodus mõistsin lõplikult, millega Flynt hakkama oli saanud. Selliste päevade nimel tasub olla. Ja edasi minna. Loodetavasti sai Flynt ise ka ikka aru, kui tubli ta oli olnud. Õiguse öösel puhata, annavad meile meie päevased vägiteod.