Poola ja poolakad.

Poolakas ütleb oma keele kohta isakeel (jezyk ojczysty). Eestlastel on see emakeel. Poolakas tähistab oma nimepäeva. Eestlane sünnipäeva.Poolakas puistab ohtralt õnnitlusi ja suudleb kolm korda põsele. Eestlane piirdub õnnesoovi ja käepigistusega. Poolakas ei näe selles, et ta suu peaaegu üldse vakka ei püsi, midagi halba, isegi siis, kui vestluskaaslane ei jõua tema kiiret sõnadevoolu jälgida.
Poolaks püüab teid pidevalt veenda selles, et midagi lihtsalt peab tegema, nägema, ära proovima või kellegiga peab tutvuma. Isegi kõige väiksemate asjade korraldamisel saadab teda missioonitunne.
Kõige populaarsemad lilled on Poolas roos, gerbera, nelk, freesia. Üks Poola sümboleid on punane moon. Levinumad puuliigid on kask, pärn ja leinapaju. (minumeelest ka tamm, selliseid tammikuid pole mina veel kohanud nagu Poolas)
Poolaga seostuvad linnud on toonekurg ja kotkas. Kõige suurem loom, kelle üle poolakad uhkust tunnevad on piison. Ning vähemalt korra aastas- jõuluajal leidub iga poolaka toidulaual karpkala.
Poola rahvusvärvid on valge, mis sümboliseeribrahva vaimupuhtust. Ja punane, isamaa eest valatud veri. Poola riigihümn algab sõnadega, Jeszcze Polska nie zginela poki my zyjemy! (Poola pole veel hukkunud, kuni elame meie)
Poolas ei ole kunagi liiga palju kasutada kuldset sõnakolmikut- prosze, dziekuje, przepraszam. (palun, tänan, vabandust)
Poola vana hea komme hoolib külalistest. Vanasõna ütleb: külaline majas- Jumal majas!

Poola.
20.-26.11.2012

Tahaksin jagada teiega oma järjekordse Poola reisi muljeid. Poola..., ohkab mõni. Ja mõni kortsutab kulmu. Jälle Poola. Aga kõik sõltub sellest, millist Poolat te tunnete. Kas kiirteid ja igavaid põldusid. Lõputut rekkate joru. Otsatuid asulaid, kus liikumiskiirus pea võrdne kilpkonna omaga.
Või tunnete te hoopiski seda Poolat, mis võlub oma mitmekesise loodusega. Peegelsiledatest põldudes, kuni kõrg Tatrateni. Helesiniste järvekeste ja omapärase taimestikuga. Kauni arhidektuuriga, suurejoonelised ehitised. Kõikjal ajaloo hõng. Või tunnete te hoopiski seda külalislahkust ja siirast hoolivust, mida mina ei ole veel kusagil kohanud.
Seekordne sõidu põhjus oli kurb. Kasvatajal suri mees ära. Kui paljud teist oleks nõus sõitma Poola matustele...Aga suhted panevad kõik paika. Ja see oli vähim, mida ma teha sain. Viimane austusavaldus. Mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et ma ei lähe.
Saime võimaluse sulanduda nende kultuuri. See rikastas jälle mu silmaringi. Sõjaväelised matused. Nii nagu te olete filmides näinud. Medalite ja aupaukudega. Sõjaväe orkestri saatel. Võimas. Imeline. Kurb ja kaunis üheaegselt. Igaveseks mällu sööbiv.
Seekord saime kohal olla kolm päeva. Aga selle sisse mahtus nii mõndagi huvitavat. Kohtumised vanade tuttavatega. Ja uute, imeliste tutvuste sobitamine. Uskumatu rahvas. Nad helistavad kasvatajale ja ütlevad, et tahaks meiega tuttavaks saada. Naabrid tervitavad nagu oma parimaid sõpru. Kasvataja töökaaslased helistavad ja küsivad, kas meil on ikka kõik hästi. On meid ikka kuskile viidud. Või on meil mingeid erilisi soove. Ja soove mul on. Või siis pigem selliseid endale teada, vaikseid unistusi. Kaks neist said juhuslikult seekord täidetud. Saime käia maapiirkonnas. Ehk siis meie mõistes talus. Kasvataja käib sealt mune, piima ja juurvilju toomas. 25 km linnast, mis nende jaoks on väga kauge. Meie jaoks, kiviga visata, eeslinn pigem. Kui korras ja hoolitsetud seal kõik oli. Linnud, loomad, kogu majapidamine. Huvitav kogemus.
Ja teisena kutsuti meid külla vanema keneratsiooni poolakatele. Vot see oli huvitav. Õhkkond, milles nad elavad. Elustiil. Ajalugu ja kultuur igal riiulil vastu vaatamas. Ja kolmekäiguline õhtusöök. Eht Poola toitudega. Mmmmm... Mida rohkem ma õpin tundma seda maad, seda rohkem tahan ma sinna tagasi.
................................................................................................................................................................
Ja siis tahaks lõpetuseks veel öelda paar krõbedat sõna Tomi kohta.....................................................
Hakka või uskuma, et tal on mingid omad keerulised mõtted seal kesta all. Ma ei saa aru, miks seitse korda juhib ta meid kindlalt mööda õigeid ja otsemaid teid. Ja siis äkki võtab kätte ja astub kahe jalaga ämbrisse. Ja seda ühtede ja samade seadistuste juures. Tänu pimedudele ja suht paksule udule, usaldasin end Tomi hoolde. Märke nägid nagunii alles siis, kui neist juba mööda tuhisesid. Nii ta meid siis ajaski Riia äärelinna. Kaevikute ja teeremontide keskele. Aeg aina kulus ja meie keerutasime jumal teab kus. Asi lõppes sellega, et ta käskis nõudlikult teha parempöörde, kohas, kus viimase 40 aasta jooksul küll teed pole olnud. Nimelt kasvas seal kõrge männik. Esimese korraga veeresin mööda. Mõtlesin, et pimeduses ei pannud teeotsa tähele. Keeran ringi ja sama lugu. Peatusin ja kontrollisin. Teate, sealt ei läinud isegi metslooma rada! Peale seda intsidenti võtsin otsustamise enda õlule. Ja peagi juhtisin meid õigele teele. Tagasiteel koju, ei teinud ta kordagi proovi meid eksitada. Isegi Riia linnast viis kauni kaarega mööda. Nii nagu peabki. Aga muidugi, siis oli ots juba kodu poole. Ja eks temagi tunneb ehk koduigatsust.

Kui võõras koer ründab...

Ma pole iialgi koeri kartnud. Olgu nad siis suured või väikesed. Ma tean, kuidas käituda. Ja ma tean, et mina võidan. Õnneks ei ole ma mingi papist poiss. Ja nii kergelt alla ei anna. Aga see kehtib ainult siis, kui ma olen üksi. Silm silma vastu...
Ma pole iialgi olnud rohkem paanikas, kui mõni päev tagasi. Kett on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Ehk et, minu nõrgim lüli, oli mul rihma otsas. Kaiser, kes alles õppis uuesti kõndima. Iga vale liigutus võiks tähendada katastroofi. Ja ründajaks oli 60 ja + kilo koera. Teadsin, et sellest võitlusest me tervena ei pääse. Ja võibolla ka...
Mastifile omaselt, ei olnud tal kiiret. Ta justkui teadis, et meil pole kuhugi põgeneda. Ta lähenes meile kiirustamata. Karv turris, saba pulkas, vaikselt mörisedes. See andis aega hetk kainelt tegutseda. Tõmbasin rihma Kaiserile lõua alla. Täispoovasse asendisse. Ja haarasin selle endale tugevalt pihku. Nii on kergem oma koera juhtida ja talitseda. Lükkasin ta endale selja taha. Ja olin valmis. Tulgu mis tuleb. Valikut ei ole.
Viimased meetrid tegi võõras kiirustades. Justkui rünnakuks hoogu võttes. Sell hetkel oli aeg välja võtta oma relv. Ainuke, sell hetkel. Tõmbasin ennast õhku täis ja karjusin nii kõvasti ja koledasti, kui vähegi oskasin. Hambad laksusid ja ringmäng läks lahti. Võõras keerles meie ümber. Peites oma koera selja taha, (püüdke peita 50kg) üritasin vastase poole olla näoga. Üks käsi vaba, et tõrjuda rünnakut. Ja nagu kiuste, ei ühtki inimest. Ei ühtki autot, mis võõra tähelepanu kasvõi hetkekski mujale viiks. Tundus, et terve igavik on möödas. Äkki jäi võõras seisma. Karjusin nii kõvasti, kui vähegi jaksasin- koju, mine... Võõras seisab ja vaatab mind, vaikselt mörisedes... Ja taandub paar sammu. Sain hoogu juurde. Ja lärmasin edasi. See oli murdepunkt. Nüüd olin mina ründaja. Võõras oli selgusele jõudnud, et tema rünnakusoov pole nii võimas, kui minu oma. Ja et mina tundun siiski võimsamana, kui tema.
Seisin ja ootasin, millal ta silmapiirilt kadus. Sest ründajale ei tohi selga pöörata. Ja põgenemine võib uue rünnaku esile kutsuda. Seisin. Ja ootasin. Käed värisesid. Jalad ei liikunud. Shokk. Kodu oli siin samas. Paistis. Kes tuleks appi...
Seedakorda läks kõik õnneks. Aga kuidas tegelikult sellises olukorras käituda. Sellest on palju räägitud. Igal on omad kogemused. Mis on õige, mis vale. Kes ütleks. Situatsioonid on erinevad. Ründajad. Rünnatavad. Sel hetkel vist polegi aega mõtlemiseks. Lihtsalt tegutsed. Ja oled tagantjärgi tark. Et oleks võinud teha nii või naa. Või äkki...
Tänaseks on mu kõri juba ära paranenud. Vahest ehk veidi köhatama ajab. Ja taskus on üks võimas gaasipihusti. Aga nagu me kuulnud oleme, ei pruugi seegi alati aidata...

Üks kuu.
Täna on üks kuu möödas opist. Tundub, et kõik läheb endiselt vaikselt paremuse poole. Harjutame erinevaid liikumisi. Tagurdamine, ringid, kaheksad... Kõik muidugi võimalikult vaikses tempos. Väikesed seeriad istu-seisa-lama. Õues liigume endiselt ainult rihmas. Ja paar jälge oleme aeda maha ka juba pannud. Lootust on. Ja kiiret pole kuskile. Pigem tasa ja targu.

12. päev.

Paraneme. Tasa ja targu. Üks päev korraga. Väliselt on kõik lausa suurepärane. Ehk nädal veel ja asjasse pühendamatud, ei saa arugi, et miskit lõigatud on. Vaid raseeritud jalg reedab meid veel. Niidid võeti 10. päeval välja. Nüüd hakkame vaikselt liikuma. Taastumisprotsess tuleb hiiglapikk. Ja enne kevadet ei maksa midagi lootagi. Endiselt ei mõtle spordile. Saaks vaid koera liikuma ja elu nautima.
Aga on üks keerulisem probleem. Kuidas talitseda seda ülevoolavat energiat. Ja millist tegevust koerale pakkuda. Trikid lamades. Ei sobi. Aktivist läheb nii ekstaasi, et kargab püsti ja hakkab mulle järjest pakkuma kõike mida oskab. Aga ei tohi ju veel. Ka igasugune koera kiitmine, peab olema väga vaoshoitud ja talitsetud. Vastasel juhul hüppab ta kõigi nelja jalaga õhku. Klikkeri peale läheb hoopiski hulluks. Sest peale klikki tuleb TOIT. Ja selle nimel ollakse kõigeks valmis. Ka liikumine on suhteliselt piiritletud. Lubatud on vaid rahulik jalutamine.

Kongid ja närimiskondid on mu riiulis kuhjade viisi. Mis veel. On kellelgi värskeid ideid...

Öökullisilmadega arvutiekraanil.

Arvate, et operatsioon on möödas. Ja taastumisprotsess täies hoos. Arvake uuesti. Operatsioon on juba kolmas kord edasi lükatud. Esimesel korral pandi koer magama. Aeti jalg karvadest paljaks ja...Üllatus oli suur. Kogu jalg oli kaetud pisikeste punnikestega. Osadel mädane pea otsas. Muidugi ei riskitud sellises seisus lõigata. Oli oht, et pisik võiks nahast ka liigesesse levida. Otse loomulik, kui on võimalik vältida vähimatki riski, tuleb seda teha. Aga aeg läheb. Koer on kolmel jalal. Ja minu närv katkemiseni pingul.Kurb. Ääretult kurb on näha oma koera kannatamas.
Ja nagu punnidest oleks veel vähe, läksid koera kaenlaalused ja kube hauduma. Vähene liikumine, soe ja niiske ilm, pidev lamamine tegid oma töö. Mure. Mure. Ei muud. Ja punnid ei kadunud kuhugi. Pigem tuli neid uue lainena juurde. Ahastus. Teadmatus. Huupi pimeduses kobamine. Lõpuks tuli võtta proovid otse punnidest ja saata laborisse selguse saamiseks. Tänaseks on lõpuks kohtuotsus käes- stafülokokk. Lootus. Selgus. Kiireke pimeduses. Uus ravi. Uus ootus... Lootus.
Pika kodus istumise ja koera põetamise juures on üks hea külg ka. Arvuti. Ja piiramatu ligipääs igasugusele informatsioonile. Igasugustes keeltes. Loed, loed ja aina loed. Silmad väsimusest punnis ja liikumatud, justkui öökullil. Hetkeks puhkad. Ja jälle ammutad endasse teadmisi. Teiste kogemusi. Arutlusi ja uuringuid. Loed seni, kuni oled nii väsinud, et silmigi enam sulgeda ei oska. Justkui öökull.
Põlvesideme opist tean nüüd pea kõike. Tunnen ennast selle ootuses palju kindlamana ja rahulikumana. Nüüd võtame käsile stafülokoki. Justkui öökull...

Tänud Ingale!

Tänud Ingale! Kes on olnud nõu ja jõuga alati abiks. Ja on leidnud aega vastata mu küsimustele ja kõhklustele. Hea, kui võid alati kedagi usaldada. Ja nõu küsida. Suured tänud!

Nüüd on siis asi sealmaal, et Kaiser läheb homme põlvega opile. Loodetavasti sujub kõik kenasti. Ja pikk taastumis periood, annab lõpuks hea tulemuse. Tühja sest spordist enam. Kõige tähtsam on hetkel see, et koer saaks liikuma. Ja lihtsalt elu nautima. Ma kavatsen ta nüüd ära hellitada. Mitte et ma seda juba teinud poleks. Pöidlad pihku!

Masendus.
Auto on endiselt sõidukõlbmatu, koer lonkab, laenud kasvavad üle pea...

Perekond.

EDÜ juuli kuu koer, Falk Festus Allegro.
Aasta parim juunior, II koht.

Viimsi, 30.-1.07Sergey Vanzha

Sert käes. Nüüd veel nõutud töökatse, KK2, IPO1 või PJK1 ja võib minna kinnitama EST CH tiitlit. Pisut kannatust veel. Esialgu keskendume ZTPle.

BH.
Peteris Akimovs, Riia, 22.06

Tehtud!!!
Selle esitusega olen juba üsna rahul. Ka kohtunikult saime ohtralt kiidusõnu. Kõrvalkäik rihmata oli ideaalne ja ka liikumine inimrühmas. Polnudki vaja kõiki inimesi läbi musitada. Ka istu ja lama, suurepärased. Püsilamamises käitus küll nagu lehm. Konfiskeeris kogu muru enda ümber. Aga lamas lõpuni. Ja see on hetkel peamine. Tähendab, mingi püsivus on tekkinud. Ülejäänu on ainult lihvimise asi.
Linnaosa oli minu jaoks aga tõeline ehmatus. Ma pole kunagi näinud, et eestis nii tehakse. Pigem hoitakse rattureid ja inimesi kaugemale, et mitte jumala pärast koera segada. Et ikka läbi saaks. Ja kõik koerad teevad oma osa eraldi. Akimovs kamandas aga kõik koerad gruppi ja esimese sotsiaalsusosa, tegime kõik koerad koos. Liikudes rühmana inimeste ja poe ette pandud koerte seast läbi. Edasi võeti koerad ükshaaval ette. Omanik koeraga, pidi liikuma edasi-tagasi, läbi tiheda inimrühma, kus siiberdas jalgrattur ja jooksja. Siis viskas kohtunik oma papka koerale varvaste peale. Küünitas üle tema selle järgi. Ja näppis ja patsutas koera. Ülejäänud koerad lamasid oma inimestega seal samas lähedal. Seejärel jääti koer üksi ja teine koer kõndis temast, lähedalt kaks korda mööda.
Au ja kiitus kohtunikule! Nii see peakski ju olema. Kui on BH, siis olgu BH. Ja koer peab tõsiselt sotsiaalne olema. Miskipärast ainult meil asjad nii ei toimi.

Vabaduse rõõm.

Peegelpilt.

Dobermannide erinäitus, 3.06.2012.
Kohtunik Rob Douma

Ex1, klassi võitja, klubi võitja.

BLOGI...

...on unarule jäätult maas. Seisab ja kopitab. Keegi ei loe. Ka kirjutajat pole. Mis küll on inimesega juhtunud!? Alla andmise soov, on olnud vahepeal tugevam, kui edasi rabelemise jõud. Ehk nüüd, kui kõik algab uuesti... Ehk nüüd, kui loodus taas ärkab... Ehk nüüd, leiab inimene endas jõudu elamiseks. Mitte olemiseks.

Põhjust ju nagu oleks. Esimeste päikesekiirtega, on tulnud ka tunnustus, eelmise aasta kohta. Aasta parimate valimisel, sai Kaiser II koha.

Muidugi olen õnnelik! Arvestades eelmise aasta jala ja nahaprobleeme, siis tundub see isegi uskumatuna. Ja olen rahul, et hetkel vaevab meid vaid põiepõletik.

Trenni teha ei saa. Külm ja libedus segavad. No ei ole südant, et ta lume peale istu- lamasse panna. Toas. Jah, toas teeme. Aga see pole hoopiski see, mis väljas ja segajatega. Vaatan himura pilguga, esimesi mättaid, mis lume alt välja turritavad. Varsti, õige varsti, saab jäljele. See tõmbab. Üksi loodusega. Keskendunult. Kõik algab otsast peale...