Loomaaed pagasis

2011-10-07T11:03:00.000-07:00

Pärnu, 2.sept.

KK1- tehtud.

Rahulolu ei ole. Aga tehtud ta sai. Nüüd on aega tõsisemalt valmistuda suuremateks asjadeks.

2011-09-22T08:40:00.000-07:00

IDC, Ungari, 26.-28.aug.

(dobermannide maailmanäitus)

Kuna olin just hiljuti Tomiga ühte heitnud, siis oli see meie esimene pikem reis. Nii öelda pulmareis. Üksteise tundma õppimise reis. Juba esimestest kilomeetritest sai selgeks, et Tom on äärmiselt rahulik ja hooliv reisikaaslane. Ei ta tänitanud, ega kamandanud. Vaikides kalkuleeris teekonda. Ja hoidis sõidukiirusel silma peal.

Tema tõeline hoolivus, tuli välja alles Tsehhi mägedes.Tom arvas, ennastunustavalt, et nüüd on viimane aeg, mulle tõeline mees leida. Mööda käänulisi mägiteid, juhatas Tom meid ühtäkki, jumalast unustatud paika. Ootamatult kerkis meie ette väikene mägipooeke.Ei mitte külapood. Sest maju ei paistnud silmapiirini. Keset tööpäeva oli sinna kogunenud väike kamp mägilasi.Liibukates. Ja musklis jalalihastes. Jah, ega meiesugused tasandiku inimesed, mägedes hakkama saakski. Igatahes olid kohalikud mehed, autotäie naiste saabumisest, ilmselgelt elevil. Sellisest pärapõrgust, kiirteeluba otsida, oli äärmiselt naiivne. Nii põgenesime kiirelt mägilaste hulgast.

Muidugi, ei saa ma täpselt aru, et kuidas käänuline, kitsas mägitee, saab olla "kiireim tee". Aga eks Tomil ole omad veidrused. Ja pulmareisi eesmärgiks ongi, üksteise tundma õppimine. Tee, mida mööda Tom meid juhatas, oli lõppkokkuvõttes muidugi huvitav. Ja mitmekülgsust pakkuv. Kitsad mägiteed. Ja mäeveerel, betoonpostidele ehitatud, mitmerealised kiirteed. Mäed on muidugi võrratud. Nad sunnivad sind tundma ennast tühisena.

Ungarisse jõudes näitas kraadiklaas +40. Meenus eelmise aasta Poola, +46. Õhtu saabudes jõudsime ööbimispaika, Balatoni ääres. Idüll. Hõljuda selili Balatonis ja vahtida tähti...

Järgmine päev oli täis kibedat askeldamist ja koera ettevalmistamist näituseks. Ning lõpuks sõit, 60 km, näitusepaika. Selleks oli valitud Karoly loss. Imeline!

Dobermannide maailmanäitus! Igavesti tore oli selles seltskonnas viibida. Ainult dobermannid. Ja inimesed. Vanad ja uued tuttavad. Kaiseri ema kasvataja. Ja netist vahitud maailmanimed. Ja Kaiser nende keskel.

Juunioreid hindas Itaalia kohtunik, Pierluzi Pezzano, kes on tuntud oma eriskummalise hindamismaneeri poolest. Näiteks nägin ma, kuidas ta ühe dobermanni sabapidi õhku tõstis. No... Hea, et Kaiseril saba pole. Kuna me edasi ei pääsenud, siis teine päev oli meil vaba.Ja saime rahulikult seda toimetamist kõrvalt jälgida. Palju uusi kogemusi.

Tagasiteel usaldasime end jälle Tomi hoolde. Kuna meil oli olnud temaga mõningaid erimeelsusi,siis sõlmisime lepingu. Sisestasime Tomi "ökonoomseim tee". Ja näe imet. See osutus kilomeetrite poolest küll pikemaks, kui "kiireim tee", kuid ajaliselt mitu tundi kiiremaks.

Lõpptulemusena võib öelda, et reis täitis oma eesmärgi. Õppisime Tomiga üksteist sügavuti tundma. :D Ja loodetavasti, pakub meie edasine kooselu, meile mõlemile unustamatuid hetki, teineteise seltsis.

2011-09-18T07:42:00.000-07:00

2. ja 9. rühma erinäitus.

Tallinn, 10.sept.

TP- tõu parim!!! 14 kuuselt!

Kohtunik Julija Aidietene.

2011-09-18T07:34:00.000-07:00

Dobermannide ZTP laager, Elvas.

8.-14.august.

2011-09-18T00:38:00.000-07:00

Suvi on möödas.

Jah. Suvi on möödas. Käes on kõdulõhnaline sügis. Kirju. Lootusrikas...

Suvele tagasi mõeldes.Blogis laiutavat tühjust uurides... Ei tahakski suvele tagasi mõelda. Muret ja südamevalu oli seal kuhjaga. Probleemidest juba puudus ei olnud. Vähemasti midagi oli selles suves. Probleeme.

Tõsi, ei saa salata, suve lõppu mahtus ka mure kõrvale üksjagu huvitavat. Nüüd, kui lootuskiir vaikselt mu peale paistab, suudan ehk oma tegemistestki reaalse pildi anda. Ma vähemasti püüan...

2011-07-18T22:17:00.001-07:00

Inimsööja.

2011-07-14T04:37:00.001-07:00

2011-07-14T04:10:00.000-07:00

Piiritaja amadiini pesas.

Peaks vist väravale panema sildi, "Kodutute loomade varjupaik". Järjekordne asukas kolis sisse, udusulis piiritaja. Ellu jäämise võimalused on nulli lähedased. Aga inimene on jumal ja teeb valiku. Kes jääb, kes mitte. Nii ta minu juurde sokutatigi. Ja minul teadagi, ei olnud südant, seda elunatukest võtta.

Oli see nüüd siis mõistlik tegu. Loodusel on omad seadused. Ja nende vastu ei saa. Aga inimene on kangekaelne. Ja võitleb, ka siis, kui asi näib lootusettu. Mängib jumalat.

Nii ta siis kössutab seal pesas. Ärevil amadiini paar, püüab teda katta ja sööta. Aga uustulnuk on pirts ja seemneid ei taha. Ja endast kaks korda suuremat võõrast, on ka võimatu tiiva alla mahutada. Ja inimene teeb jälle valiku. Võtab uustulnuka ja annab talle privaatse elamise. Isiklik pesa kitsenahal.

Kui te arvate, et putukaid püüda on hiiglama kerge, siis te eksite. Minu lendamisvõimega on ka pahad lood. Ikka kisub sinna maa poole. No kuda sa nii püüad neid lendavaid putlasi. Neil on kalduvus, eest ära liuelda. On vaja leida asendussööt. Vähemalt enne talve.

Aga täna on juba neljas päev elus püsida. Ja tänutäheks söötmise eest, sain kuulda imeõrna sirinat. Selle nimel tasub vaeva näha. See paneb unustama kõik raskused. Kui metsik loodus sinuga üheks saab.

2011-06-01T07:35:00.000-07:00

Töö ja fun.

2011-06-01T07:27:00.000-07:00

Moletai

Kaiser koos tädiga,

Yacheero`s Princess Piandra, e. Piia, kellest sai nüüd Leedu CH.

Palju õnne Mare ja Piia!

Kaiser, mõlemil päeval EX II.

2011-05-22T21:33:00.000-07:00

Lõunanaabritel külas.

Kiirvisiidi tulemusena, läks kinnitamisele Läti JCH.

2011-04-23T20:36:00.000-07:00

EST JCH.

Narva, 23.04.2011. Viimane SERT ja EST JCH läheb kinnitamisele. 10 kuuselt!!!

Falk Festus Allegro

(Holly od Dvou Lvu x Yacheeros Pando Pandero)

Palju õnne ka Oliver ja Doona!!! TPJ, SERT

Imidz Donna Roza

(Imidz Bella Ballada Dalores x Yacheeros Pando Pandero)

Palju õnne, Kaidi!!! Pandul on kuldsed lapsed!

2011-03-06T21:11:00.000-08:00

Kübaratrikk.

5.03-6.03, Saku Suurhall

Uskumatu nädalavahetus!!! Esimest päeva juunior. Palju õnne pruun mõmmik !

2*ex, 2*JCAC, 2*best junior, best male 2, best male 3, JBIS2!!!

Yacheero`s Pando Pandero ja Holly Od Dvou Lvu

2011-02-14T03:46:00.001-08:00

HEAD SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!

2011-02-12T03:44:00.000-08:00

Tallinna RV, Karl Erik Johansson.
11.02.2011

2011-02-08T22:26:00.000-08:00

Talv.

Töökoerad teevad tööd.

Ülejäänud valvavad. Või magavad kevade ootuses.

2011-01-19T07:47:00.001-08:00

Vest.

2011-01-13T06:08:00.001-08:00

Pruunid hoos.

2011-01-10T21:18:00.001-08:00

Teel Tartusse.

2011-01-10T07:31:00.000-08:00

Tartu, 8.01. 2011

2010-12-09T09:55:00.000-08:00

Enne tarvitamist loksutada.

Eile oli siis see harukordne päev, kui käisin shoppamas. Või poodlemas.Või mis iganes nimega, keegi raha raiskamist nimetab. Mitte et seda raha nüüd liigselt oleks. Ja ega ühes poes käimist just shoppamiseks nimetada ei saa. Ütleme siis, et see oli ühe maaka hädatarviline poeretk.

Üldiselt olen ma kõva peaga. Ja veel kõvemate põhimõtetega. Ning enamasti reklaami lõksu ei lange. Seda korda aga ajas häda härja kaevu. JYSKis oli ale tekkidele. Kainelt arutleva inimesena, jõudsin järeldusele, et ühe korraliku teki all, on mõistlikum lamada, kui kolme lapi all. Nii saigi teekond ette võetud. Ja kuna asjaajamisi oli muidki kogunenud, siis tuli kasulik ühendada meeldivaga.

Selleks ajaks, kui mina poodi jõudsin, olid pooled tekid juba ära ostetud. Õnneks. Ma ei suutnud olemasolevate seastki valikut teha. Üks oli lühike. Teine kitsas.Kolmas sama õhuke lapp, kui mul kodus. Ja siis oli paks tekk. Ja veel paksem tekk. Ja suletekk.Uh, kus see alles krabises. Kes nii öösel magada saab. Ja paganama raske tundus see. Selline vajutab su öösel madratsi sisse lapikuks. Peale pikka kaalutlemist, ise endaga, sai lõpuks valik tehtud. Hea selline.

Aga siis tabas mind uus probleem.Tekk väljus kontrolli alt. Ehk siis oli suurem, kui mul kodus olevad tekikotid. Egas midagi. Seadsin ennast sisse järgmise riiuli ees. Kõik võimalikud mustrid, väljanäituseks üles riputatud. No siin oli valida lihtsam. Valged ja väga heledad langesid kohe välja. Et võimalikud käpajäljed ei hakkaks olemasolevat mustrit segama.

Valisin mustri. Ja mõõdud. Ja... Kirjaoskaja inimesena lugesin ka muu jutu läbi. No oli mul seda vaja. Loen ja ei usu silmi. Võtan prillid ninalt. Pühin korralikult puhtaks. Ja loen uuesti. Ikka sama asi. On mu nägemisega midagi juhtunud. Või on sootuks vale toode näppu jäänud. "Pesta enne kasutamist..." Missasja!? Pesta enne kasutamist. Kas nad müüvad poes musta pesu või. "Enne tarvitamist loksutada." Jaa. Seda küll. Vedelikud. Ja erinevad ained vedelikes. Loogiline. Aga pesta enne kasutamist.Lasen müüatädil pesta. Et vabandage, sooviksin seda tekikotti. Homme tulen järgi. Kui pestud on.

Ja öösel ei saanud magada. Ikka mõtlesin ja mõtlesin. Rahulolu uuest tekist, oli kuhugi kadunud. Olen ma siis nüüd kurjategija. Või saan mingi paha pisiku. Äkki oleks pidanud ikka pesema. Mine tea, kes sellega enne maganud on... Nii see öö veeres. Tasahilju. Muretsedes. Ühte tekikotti oleks ju veel vaja. Kui teine pesus. Tea, kas julgengi enam. Igaks juhuks peaks silmad lahti magama. Kõik võib juhtuda... Pesta enne kasutamist...

2010-11-25T05:02:00.001-08:00

Esimene lumi.

2010-11-18T23:55:00.000-08:00

Elamine on üks paganama sitt ajaviide!

2010-11-10T04:11:00.001-08:00

Luba lõhkuda.

2010-11-05T05:41:00.000-07:00

Villaloomad.

2010-11-02T09:23:00.000-07:00

Mäkkejooks.

Keila, IPSON, 31.okt.

Peale pisukesi terviseprobleeme, oli see meie esimene suurem etteaste. Eesmärgiks testida koera. Ja veeta üks mõnus päev.

Ohoooo, mis nad seal vahepeal teinud on. Terviserajad on tundmatuseni muutunud. Valgustatud ja asfalteeritud "rullirajad". Pehme pinnasega jooksurajad. Künkad, tunnelid ja parklad. Super!

Eks ma vähe ikka pabistasin ka. Märkamatult on kutsikast saanud nelja kuune röövik. Ja kuidagi ei oska ette aimata, kuidas selline tegelane seltskonnas käitub. Aga kartus oli asjatu. Mul oli rihma otsas üks suur rõõmupall. Kaiser hüples ja kargles. Ja kutsus mängima kõiki, keda tema lähedusest ära ei tiritud. Dobermann ju. Mis siis et kutsikas.

Tegime veidi kontakti harjutusi. Piiksutasime palli. Ja tassisime nutsu. Väike tegelane oli üllatavalt kontaktne. Vähemasti mina jäin rahule. Esimese korra kohta oli tulemus hea.

Päeva lõpetuseks sai ka Flynt autost välja. Koos tegime paarile terviserajale ringi peale. Ja õhtul oli kodus üks väsinud röövik.

Tänud korraldajatele!

2010-11-02T08:55:00.000-07:00

Hingede päev.

Sügis hüüdis, et tuleb... ja tuli,
võttis muru ja lehed ja kõik.
Lõpuks läks nagu viimane suli,
kaasas jälle me elust üks lõik.

Hingede päev.
On meil vaja neid kõiki, lugematuid päevi. Emade päev, isade päev, sõbra päev, hingede päev... Justkui muul ajal ei hooliks me oma lähedastest. Või ei armastaks. Või ei meenutaks omi kadunud hingesi. Olgu need siis inimesed või loomad. On meil tõesti siis vaja kampaanja korras, armastada, meenutada...
Nagu sügaval stagna ajal. Suur juht ütleb "hurraaa". Ja meie karjume kooris järgi. Ise väites, et nüüd ometi, oleme vaba ja iseseisev rahvas. Aga ometi ronime kampaania korras luudade selga. Ja roogime kõrvitsaid tühjaks. Kõik on endine. Ainult juhid muutuvad.
Võibolla tõesti, tänapäeva kiires ja närvilises maailmas, ei jää aega olnule mõeldagi. Vaid paar korda aastas, siis kui kästakse, paneme küünla. Ja meenutame. Hetkeks. Et jälle tormata.
Või on minus miski isevärki viga. Mis ei lase unustada. Ei lase loobuda. Minu kallid hinged on minu südames. Minuga koos. Iga päev. Igas asjas. Meenuvad. Kas kurbuse või rõõmuga. Käivad mul mõtetes ringi. Aastaringi.
Ka minul põleb aknalaual küünal. Sest nii on kombeks. Aga südametuli põleb iga päev...

2010-10-15T05:38:00.000-07:00

Magajad.

2010-10-07T04:33:00.000-07:00

Falk Festus Allegro.

e. Kaiser

2010-10-04T00:47:00.001-07:00

Vesikoer.

2010-10-04T00:45:00.000-07:00

Töökoer.

2010-10-04T00:44:00.001-07:00

Õnnelik koer.

2010-10-01T11:30:00.000-07:00

Fabrizio Coppola kaitseseminar.

Tartu, 24.-26.sept. 2010

2010-09-21T08:04:00.001-07:00

Kaiser kukerpallitab.

2010-09-13T06:42:00.000-07:00

Sada ja seened,

koos dobermannidega.

http://public.fotki.com/murdjaloom/doberid-2/

2010-09-13T03:09:00.000-07:00

Falk Festus Allegro.

2010-09-02T23:38:00.000-07:00

Poolale ring peale.

Wroclaw.

Wroclaw oli meie reisi lõpp punkt. Saksa piirini jäi 100km. Ei-ei, sinna me ei läinud. Kuna kogu reisi peale oli kulunud rohkem, kui suurtes piirides arvestanud olime, siis pidime püsima kokkuhoiu reziimil. Hing muidugi ihkas minna. Aga mõistus sai sedakorda võimu enda kätte.

Viimased päevad olid meie reisi kõige õnnelikumad ja kõige raskemad päevad.Temperatuur, mis oli püsinud hullumeelselt kõrge, 38-42 kraadi, oli äkitselt tõusnud 46ni!!! Vaatamata sellele, otsustasime siiski minna tutvuma linna vaatamisväärsustega. Ja ilmselgelt hindasime oma võimeid üle. Vaatamata sellele, et saime auto parkida üsna kesklinna lähedusse, võttis juba sinna jõudmine , meist viimased mahlad. Põhjamaalase jaoks kohutav kuumus. Mitte kõige vähematki tuuleõhku. Hullumeelsus. Isegi fotokas andis lõpuks otsad. Nii et paraku kauneid arhidektuuri vaateid pildile ei saanud. Ja ette rutates, ka esmakohtumine kutsikaga, jääb vaid piltidena mälusse püsima.

Räägitakse, et Wroclaw on arhidektuuriliselt, üks Poola kaunemaid linnu. Jah, neil on õigus. See vähene, mis me kuumalaines haarata suutsime, jättis kustumatu mälestuse. Kahju vaid, et seda kõike teiega jagada ei saa. Vaid paar üksikut pilti.

2010-09-01T10:15:00.000-07:00

Poolale ring peale.

Jah, sellise hullumeelse plaani me paika panime. Vägisi vedas sinna kanti, et selle suve puhkusest Peipsi ääres, ei tule midagi välja. Järelikult tuli Poolast pigistada viimast. Ehk ring peale teha. Aga suhteliselt raske on ringi teha, kui ummikud teedel, venivad kilomeetrite ja kilomeetrite pikkuseks. Nii palju kui silm seletab, enda ette ja taha. Lõputu autodevoog. Ja seda ka mägedes. Tõusul liikumist oodates, oled pinges kui pillikeel. Kahe jalaga piduril. Ja küünte- hammastega roolis kinni. Rahuliku põhjamaalase jaoks on see paras närvidemäng.

Ühest küljest hirm. Teisalt imetlus. Kui palju Poolas ehitatakse teid. Ja kui suurejooneliselt. Okei, maad neil on. See annab võimalusi. Aga kust tuleb see raha. Tööjõud. Materjalid. Imestamist oli küllaga. Paraku polnud mahti, selles kaoses pilte teha. Aga enda eest räägib see fakt, et ühe päeva keskmiseks liikumiskiiruseks tuli 38 km tunnis. Vot sellised ummikud siis. Esimene käik poolgaasiga.

Enamuse öödest magasime autos. Suur auto annab selleks mõnusa võimaluse. Ja kokkuhoidliku. Kaks ööd olime telgis. Ja ka hotellis sai magatud. Kummaline aga kellelgi ei olnud probleemi sellega, et meil koer kaasas on. Oldi lausa rõõmsad, et näe, milline suur koer. Ja et mitte toas tuletõrjealarmi käivitada, siis kõhumurede eest hoolitsemine käis nii.

2010-08-23T06:31:00.000-07:00

Poolale ring peale e.

Krasiejev.

jurapark.pl

Edasine teekond viis meid Krasiejevose. Dinosauruste maale. See on koht, kus on leitud dinosauruste luid. Ja kus tänapäevalgi on kaevamised täies hoos. poolas on selliseid kohti hetkel neli. Elusuuruses dinomakettide kõrval, võib näha ka päris tõelisi, kaevamise käigus päevavalgele tulnud luustikke. Aga vaadake ise.

2010-08-23T01:33:00.000-07:00

Poolale ring peale e.
Oswiecim.

Auscwitz- Birkenau.

Miks vihatakse sõda. Saab ju rahuajalgi inimesi surma. Aga sõjas on nii mõnedki ellu jäänud.

Aga see ei olnud sõda. See oli massimõrv. Ja ka seal suutsid osad ellu jääda. Või olnuks parem, kui poleks jäänud. Ei usu, et ükski inimene, suudaks unustada selliseid koledusi. Pääsenud hukust, piinled kogu ülejäänud elu, õudsete painajate küüsis.

Langetame hetkeks pea. Hukkunute mälestuseks.

............................................................................................................................................................................

Nüüd, aastakümneid hiljem, tundub, et surm elab nende seinte vahel edasi. Justkui kuuleks endiselt karjeid. Ja näeks viirastumas, aukuvajunud silmade, halastust anuvaid pilke. Või tundub äkitselt, et kellegi kondine käsi, püüab sind peatada. Samme kuuldes, vaatad hirmunult tagasi. Kas püssimees on sinule järgi tulnud.

Hunnikute viisi prille. Kamme. Hukatutelt ära võetud esemeid... Maapealne põrgu. Mis tänapäevalgi võtab su sõnatuks. Ajaloo raske taak, vajub sulle halastamatult kaela.

Üks laager. Teine. Kolmas... Ühe ja teisest veidi, pidasime vastu. Siis põgenesime tänapäeva. Liig raske on seda taluda.

2010-08-19T11:13:00.000-07:00

Poolale ring peale, e.

Tatrad, Zakopane.

Lõpuks oli aeg veerenud sinnamaale, et võis asuda Poola poole teele. Aga see ei oleks mina, kui ma sõidaks punktist A, punkti B, otse. Sinna ja tagasi. Ei, nii need asjad ei käi. Kui nii pikk tee on ees, siis tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Aga selleks oli aega vaja. Nii asusimegi teele, kaks nädalat varem, kui kutsika kätte saamise aeg määratud oli.

Esimeseks sihtpunktiks Tatrad ja Zakopane. Mäed on mind alati võlunud. Tundub nagu nad muudaksid su iseloomu. Ainult et sel juhul peaks sa kaljudest tugevam olema, et muuta oma iseloomu. Ja Zakopane oli see koht, mida talviste suusavõistluste ajal, telekast andunult vahtinud oled. Kaks kärbest ühe sõiduga. Pole paha.

Erutuse ja ärevusega, kadusid kilomeetrid rataste all. Kõik tundus õnnis ja imeline. Kuni Kaunaseni. Seal sõitsime sülle, põõsas redutavatele politseinikele. Peale mõningast lolli mängimist ja kauplemist, pääsesime 200 poola zlotiga. Leedus! Muidugi toppisid nad selle oma tasku. Ja ilmselt itsitasid pihku. Paraku ei osanud nad arvata, et ka meie itsitasime pihku. 200 zlotti on ikka märksa väiksem summa, kui 600 litti. Ja teekond võis jätkuda.

Imeline ja mitmekesine on see Poola. Ja hiiglama suur lahmakas. Enamus räägib, et Poolas pole midagi vaadata. Jah, kui te kimate tald põhjas, mööda suuremaid trasse. Aga võtke aega. Vaadake avatud meeltega. Ja uurivate silmadega. Ja te üllatute.

Niisiis, Tatrad! Siinkohal saavad sõnad otsa. Vaadake ise. Pilved puudutamas pealage.

Sõit mägedesse, oli kaunis. Ei, võrratu. Ja hirmutav samaaegselt. Tõusud ja langused. Ja veel suuremad tõusud. See pani vaimu ja julguse proovile. Kui suurelt teelt Zakopane peale keerasime, muutus tee ühtäkki kitsaks ja kurviliseks. Kas selline tee viibki suusakuurorti!? Jah. Ummikud. Kaos. Autode vahel liikuvad hobuveokid. Ridamisi avariisid. Hetkeks mõtlesid, miks ma küll siia pidin tulema! Aga ei, looduse võlu sai sinust võitu. Silmapiiril veel kõrgemad ja veel kõrgemad mäed. Siin polegi midagi rääkida. Seda peab ise kogema.

2010-08-13T20:02:00.000-07:00

Toitub vaipadest.

2010-08-13T00:02:00.000-07:00

Tahan kutsikat,
e. loo algus.

No kes ei tahaks. Tunda seda ainulaadset kutsikalõhna. Täis pissitud ja segi aetud tuba. Vesihalle silmi, sulle ainiti otsa vaatamas. Näha, kuidas kutsikas kasvab. Ja areneb. Kes siis ei tahaks kutsikat.
Eks plaanid olid juba aastaid mu peas keerelnud. Selle nimel oli kõvasti eeltööd tehtud. Otsitud. Kaalutud. Uuritud. Ja otsus sai valmis.
Aga siis, ootamatult, tungis mu ellu Flynt. Kutsikaplaanid lendasid kildudeks. Ja langesid kolinal mulle kaela. Kogu elu oli hetkega peapeale pööratud. Olevik. Ja tulevik. Ma olin vastutav. Ma pidin olema tugev. Et kaitsta nõrgemat. Aeg lendas. Kohustusliku vastutuse kõrvale tuli rahulolu. Kiindumus. Armastus. Mitte ainult sellesse koerasse. Ei, see oli hoopis suurem. See oli armastus kogu tõusse. Aitäh, Flynt, et sa mu elu peapeale pöörasid! Ja rahu röövisid.
Pea võimatu on sõnadesse panna, kuidas see soov kasvas. Minust võimust võttis. Kild haaval kogunes. Ja vastupandamatu jõuga mind alistama asus.
See oli uue loo algus. Kutsikaloo algus.
Nüüd, pea 3 aastat hiljem, oli pea taas hõivatud kutsikaplaanidega. Ainult et tõug oli sedakorda hoopiski teine. Üritasin säilitada kainet mõistust. Ja reaalset mõtlemist. Otsus oli küps. Valisin välja kenneli. Ja kasvataja. Sain oma küsimusele positiivse vastuse. Ja jäin ootama. Järgmist aastat.
Endiselt kainelt kaalutlevana, suutsin keelduda erinevatest ahvatlevatest pakkumistest. Jäädes ootama OMA kutsikat. Mul oli piisavalt aega. Et teha ettevalmistusi. Ja harjuda mõttega, uuest kutsikast.
Aga elu seab meid ootamatutesse olukordadesse. Et panna meid proovile. Ootamatult, tuli ootamatust kohast, ootamatu pakkumine. Pruun, isane kutsikas! Just see, mis oli minu peas. Ja minu südames. Veel suutsin ennast kontrollida. Tänasin viisakalt. Ja püüdsin unustada. Aga keegi mu sees trampis jalgu. Torkis oraga südamesse. Ja nõudis. Ega tugevama vastu ju ei saa. Ehk päeva või paar. Kolm pidasin vastu. Ja andsin alla. Kaua sa ikka tuuleveskitega võitled. Istusin arvuti taha. Ja kirjutasin ekraanile oma küsimuse. Kõhkleva. Ja kahtleva. Nädala pärast lubati vastust.
Nädalaga jõuad kõik unustada. Ennast kiruda. Ja hingesopis ikkagi loota. Ootamatud asjad pidavat need kõikseparemad olema.
KUTSIKAS OLI MINU!
Ja poolteist kuud hiljem, asusime teele, et pika Poola ringreisi lõpetuseks võtta kaasa pisike poola PAN.

2010-08-05T11:05:00.000-07:00

Saage tuttavaks, see on Kaiser.

(hetkel teipimata)

2010-08-04T09:46:00.000-07:00

FALK valvab.

Masu. Töötus. Kuritegevus. Närvilised inimesed sihitult sagimas. Hullumeelne aeg. Kel rahakott vähegi kannatab, soetab oma häärberit valvama turvafirma. Majadel uhkeldavad "Falk" andurid. Ja see ei ole enam linnlaste privileeg. Ka maapiirkondades näed aina enam ja enam valvamas "Falk"i.

Ja ega minagi saa kehvem olla. Koerad on mul kõik süüdimatud rõõmupallid. Ja nende meelest on iga inimene teretulnud. Seega Falk oligi veel puudu. Mitte et mul nüüd vara hullult oleks. Aga keegi peab ju mu koeri valvama. Kui mind ennast hetkel valvamas ei ole. Nii ta soetatud saigi.

FALK FESTUS ALLEGRO

Et üks F juba kodus on, siis kodunimeks jääb uuel tegelasel Kaiser. Sellel pildil parempoolne. Koos oma pruuni venna ja musta õega. Lähiajal on tulemas ka hulgaliselt pisikesi passipilte. Seniks aga paluks kannatust. Ja loodetavasti jõuan üles tähendada ka pika Poola ringreisi muljed.

2010-07-05T01:18:00.000-07:00

Eesti MV, KKs.

I Felicitas Ceres Oscar De La Renta, saksa bokser- Marika Mikk, 97p.
II Margman Quicken, SLK - Piret Koor, 94p.
III Heleros Lucky, SlK - Tarvo Alev, 93p.

Supertulemused sellises kuumuses!
Erilised soojad õnnesoovid Marikale! Õnnitlus ka teistele tublidele!
Sedakorda sai ka veidi ajalugu tehtud. Bokser on Eesti KK meister!

Õnnitlused ka kõigile osavõtjatele, kes sellises põrgukuumuses osalemas olid!

2010-06-13T02:20:00.000-07:00

Suvi on läbi.

Kohe- kohe. Või siis peaaegu. Valge pargiroos, jasmiin, jaanipäev. Kuni sinnani toimub üks looduse tantsupidu. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgemaks. Kuni öö saab päevaga kokku. Puud ja põõsad paisuvad lausa silmnähtavalt. Kõik pakatab ja lõhnab. Kerkib valguse poole. Aeg lendab tohutu kiirusega, et looduse kätetööga sammu pidada. Jaanipäev on selline teetähis, kuhu maani kõik kasvab ja areneb. Peale seda keeratakse ette uus leht. Kasvamine peatub. Hakkab küpsemise ja mehistumise aeg. Loodus valmib. Ja saab täiskasvanuks. Päevad hakkavad tasahilju lühemaks ja lühemaks muutuma. Loodusega ühes rütmis elades, tundub, et sinust endastki saab palju toekam inimene. Kes ei muretse enam tühiste asjade pärast.

Ja nagu sellest oleks veel vähe. Justkui ei tõttaks ta piisavalt. Ootan kannatamatult juulikuist puhkust Peipsi ääres. See on koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahaks. Talvel. Sügisel... See on koht, kus mu hing elab. Ja kogub jõudu kogu ülejäänud aastaks. Oh aeg, miks sa küll venid...

2010-05-24T09:06:00.000-07:00

Keila Karikas SKs.

150p., II järk, ühe nulliga. Kohtunik Timo Pussinen. MA I koht. Närvesöövas konkurensis ise enda sisemise minaga.

Kui tahad olla alati edukas, sõnasta oma eesmärk peale tegevuse lõppemist. No mis eesmärgist me siin räägime. Kõik eesmärgid olid lükatud kaugesse tulevikku. Peale pikka talve vaevas mind motivatsiooni puudus. Ja kiiret lahendust vajavad kodused tööd. Õhtul, kui kolinal kokku vajusid, jõudsid viimase asjana tunda süümepiinu, et koerad on jälle ülekohtuselt vähe aega saanud. Aga päevad möödusid meeletu kiirusega. Ja võistluskalendrisse ei julenud vaadatagi. Eesmärgid!? Jah, need said seatud juuli-augusti kuusse. Lootsin selleks ajaks jälle asjad korda saada. Ja mõned võistlused teha.

Aga siis potsatas mu postkasti kiri, koos küsimusega, et kas ma enam SKga ei tegelegi. Ikka tegelen. Ja pakkumine oli ahvatlev. Aga minna võistlema koeraga, kellega pole terve talv midagi tehtud. Minna võistlema karikavõistluste raames. Mis siis, et mitte ammetlikuna. Kaos. Vastutus. Enesesüüdistamine. Samas oli aga suur soov kontrollida koera oskusi ja oma närvi. Ja otsustasin minna. Nõrk inimene on nii kergelt ära räägitav. :)

Mul on SUPERLAHE koer! 150p, ühe nulliga. Praktiliselt treenimata koeraga. Vast paranenud jalaga, mis ei võimaldanud üleüldse mingeid treeninguid, võistlustele eelnevatel nädalatel. Nii palju punkte pole meil veel kunagi olnud. Samas hakkab kohe kahtluseuss urgitsema. Äkki pehmele koerale ongi rohkem puhkust vaja. Äkki me sügisel pingutasime üle, lootes tulemust kirja saada. Äkki... Äkki... Äkki...

Olen rahul. Latt on jälle veidi kõrgemale upitatud. Nüüd on vaja see ületada. Ja edasi liikuda. Maha istuda. Ja tõsiselt mõelda. Üle. Ja ümber. Kõik uuesti paika panna. Rahu ja selgus ise endas leida.

2010-05-10T09:29:00.000-07:00

Santlaager.

Koer on katki. :( Jälle. Miks need koerad küll nii pehmest materjalist on tehtud. Arumaeisaa, kuidas siis nüüd. Pidevalt kontrollin ja kontrollin ja kontrollin... Et aed oleks turvaline. Ja midagi ohtlikku ripakil poleks. Üritan välistada võimaluse, et midagi juhtuks. Ja nagu kiuste. Ikka ta oskab.
Õnneks ei midagi hullu. Aga trenni jälle teha ei saa. Ei saa luua olukorda, kus trenn oleks valus või vastumeelne. Ja lükkame võistlusplaanid jälle edasi.

2010-05-04T04:04:00.000-07:00

Ehitamine ei ole naiste töö.

Sajab. Ja maa on valge. Hetk ise enda jaoks. Sunnitud puhkus. Vastu minu enda tahtmist. Kuda sa siin puhkad, kui ööpäevas on vaid 24 tundi. Töö tahab tegemist. Ja asi ajamist. Ilmataadil muidugi lihtne. Istub seal pilvel, jalad rippu. Lükkab ämbri kummuli. Ja meil aina sajab.
Vaatan igatsusega õue... Käsil on kiired ja toimekad ajad. Valminud on aiamaja, e. putka juurdeehitus. Sellega seoses on kõik oodatud kohvile. ;)
Hetkel on valmimisjärgus uus koerteaedik. Katusega ja puha. Ei, mitte et mul seda nüüd hetkel hirmsasti vaja oleks. Aga uuele kutsikale mõeldes ehk küll. Uut koera karja tuues, on minu kohus likvideerida kõik kaklus ja tülinorimise võimalused. Või siis vähemalt viia need võimaliku miinimumini. Veel teadmata, kuidas kujunevad suhted karjas, olen ette võtnud aediku ehitamise. Kui uus tegelane kodus, on on juba hilja ülepea midagi aretama hakata. Seda enam, et ehitamine ei ole naiste töö. Aga naistel on nutti. Ehk andke raske või keeruline töö lollile.Ja ta mõtleb välja lihtsama ja kiirema tee selle lahendamiseks. Aga mina pole ju loll. Seega lihtsam ja kiirem tee lahenduseni jõuda, on kuskil kaugel minust. Kellegi teise õue peal.
Lihtsaim tee oleks kasutada akudrelli ja kruvisid. Aga kruvid maksavad. Ja drell seisab kasutuna nurgas. Nii tuli varuvarjandina kasutada, kunagi kuskilt välja kistud ja sirgeks taotud naelu. Hea mälestus Papast, kaugel kuuri nurgas. Tänud sulle, et sa õpetasid mind haamrit pihus hoidma ja lihtsalt eluga toime tulema!
Aga proovi sa vana ja kuivetanud laua sisse poolroostes naelu taguda. Ae muskel, kuhu sa kadunud oled! Ja seda veel katusel. Pagan! Kõik mis on minu peast kõrgemal, on liiga kõrge. Aga ma ei saanud aedikut teha ka nii madalat, et ise seal sees ringi oleksin roomanud. Kuigi koertele oleks see hirmsasti meeldinud.
Siis veel igasugu talad ja nurgad ja ühendused ja... Kui ette näha ei oska, tuleb tagantjärgi lappida. Lood on mu parim sõber. Ta on minuga koos katusel ja katuse all. Teate te ikka, mis riistapuu see on.
Võrgu kinnitamiseks oli klambreid vaja. Ehk jälle raha. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui sa võtad naelal pea maha ja tangidega ta U-kujuliseks käänad, siis tundub see isegi parem, kui kalli raha eest soetatud euroklambrid. Ikkagi oma käekestega vormitud.
Nüüd on puudu vaid VV. Värav ja värv.Väravaga pole probleemi. Idee torgib peas. Ainult ilmataat segab. Värv on esialgu veel poes. Aga küll ma selle ka ükskord ära tassin.
Aediku vastuvõtu komisjon on ka juba kohal käinud. Ja heaks kiitnud. Tunnustus minu tööle. Ja sinikatele. Kõige enam meeldis see Hectorile. Sest tema kuut sai aedikusse veetud. Ja omanik käib seal öösiti magamas. Moona oli ka asjaga rahul. Kuigi tema pilgust paistis küsimus, e tmis, kavatsed sa tõesti siin elama hakata. Ja käis kuudi katusel vaatamas, mis mina seal aediku katusel toimetan. Flynt üritas läbi võre palli toppida. Teadagi see tal ei õnnestunud. Ja kuidagi ei saanud ta aru, et selleks otstarbeks on aedikule värav jäätud. Aga ega seda saa talle pahaks panna. Tal ju kõige väiksem pea. Kus sa siis ikka kohe kõigile probleemidele lahenduse leiad.
Vaatan õue...
Ikka sajab. Saagida ju kuuri all saaks. Aga mõõdud on vaja võtta. Ja kokku klopsima nagunii ei mahu. Väljas saab aga kõik märjaks ja libedaks. Nii et siis ikkagi tubane päev. Üle hulga aja saab jälle arvuti taha. Vaatan mis sõbrad on vahepeal teinud. Mis juhtunud. Ja mis tulemas. Lähen võtan tassikese kuuma kohvi. Ja tulen hetkeks teie sekka...

2010-04-29T05:58:00.000-07:00

Vihula mõisa koer.

Seekordne reis viis meid kaema põhja-eesti mõisakultuuri. Vihula, Sagadi, Palmse, Kolga. Kenad on need eestimaa mõisad. Kui suudetaks kõik ka taastada.

Reisi tegelik põhjus oli hoopiski Rakvere. Aga see ei oleks juba mina , kui ma ei keereaks suurelt teelt kõrvale, et avastada uusi paiku. Või taasavastada vanu. Nii ka seekord.

Rakvere reis sai ette võetud üsna tõsistel põhjustel. Nimelt oli autoga jälle probleeme. Sedakorda elektrisüsteemiga. Kõik tuled ja suunad põlesid ja vilkusid vahelduva eduga. Nii et mõne päeva olin sunnitud sõitma hoopiski ilma tuledetta. Nii tundus vähem ohtlik, kui isepäi töötava valgustusega.

Et aga paar töökoda ja diagnostika, tõstsid käed meie probleemi ees, siis ainuvõimalik valik oli Fordi esindus. Neil pidavat olema kõik vahendid, et auto ajusse tungida. Kole kui need autod nii targaks aetakse, et enam mõistus üle ei käi. Viimane kord Fordi Tallinna esinduses käies, ei jätnud just kõige paremat muljet. Lihtsalt nende nahkdiivanisse investeerida oleks masu ajal mõttetu. Nii saigi valitud Rakvere esindus. Kus hinna ja tunni suhe vähe mõistlikum. Ja mis põhiline, võeti kohe jutule.

Kogu lugu lõppes muidugi suure üllatusega. Viga osutus suhteliselt lihtsaks. Ja hind... No seda ma teile ei ütle. Nagunii te ei usuks.

2010-04-26T11:34:00.000-07:00

Kevad südames.

Kas te olete märganud, millise kummalise tunde äratab meis loodus. Temas on kõik nii täiuslik. Nii selge. Ja me imetleme seda. Samal ajal tekitab see nukrust. Rahutust. Ja ärevust. Sest me tajume sügavamini oma enda ebatäiuslikkust. Sellised mõtted tekkivad, kui vahid tardunult enda ümber.
Loodus on tiine.Taas kord sündimise vaevas. Ja taas kord vahid ammuli sui. Justkui poleks seda kõike varem märganudki. Ja ega vist olegi. Iga aasta on ta uus. Teistmoodi. Loodus oma mitmekesisuses. Läbi minu silmade.
Viimane aeg on ammutada endasse seda igipõlist looduse energiat. Laadida akud. Ja minna. Sinna, kus sügisel pooleli jäi. Uute unistustega.
Talv. Masendavalt pikk. Ja võrratult kaunis. Sellist lumemöllu ja külma, minu ihuliikmed ei mäletagi. Nii tõdeb elukogenud inimene. Aga see võrratu ilu, tekitas masendust. Kaua sa ikka toas istud. Või kaua sa ikka pakases ringi trambid. Üksi. Erinevatel põhjustel ei tulnud ka ükski koer kõne alla. Kes kartis külma. Ja kelle puusad ei kannatanud lumes müttamist. Aga talvised teeolud olid ohtlikult kitsad ja libedad.
Sulgusin ise endasse. Et vaadata sissepoole. Vaatasin uurivate silmadega. Sellest tekkis ridamisi kõhklusi. Ja kindlaid arusaamisi. Loodetavasti olen ma täna enda vastu ausam ja hellem, kui neil lumistel kuudel. Nüüd on viimane aeg, teha teoks oma unistused. Ja salasoovid. Kõigi ja kõige kiuste, elada endale.

2010-03-15T02:38:00.000-07:00

Nunnuloom.

2010-03-08T01:03:00.000-08:00

Eesti Niagara.
http://public.fotki.com/murdjaloom/eesti-niagara/

2010-03-08T01:01:00.000-08:00

Hunt sinu elutoas.

2010-02-05T08:36:00.001-08:00

Sportkoer.
Unine sportkoer

2010-02-03T06:36:00.001-08:00

My little, gentle beast.

2010-02-03T06:29:00.000-08:00

Lasteaed.

2010-02-03T06:01:00.000-08:00

KK ja IPO hindamise loeng.
Aivo Oblikas, 31.01

Kogu loeng baseerus FCI poolt korraldatud IPO kohtunike täiendkoolitusel. See toimus Saksamaal. Ja seal käsitleti IPO hindamise reegleid ja põhimõtteid. Nii nagu need ideaalis peaks olema.
Aivo oli võrratu nagu alati. Oskab panna publiku kuulama. Ja edastab värvikalt oma sõnumi.
Reeglid ise olid loogilised ja arusaadavad. Kuigi kohtunikult rohkem nõudvad. Ei ole see asi midagi nii lihtne, kui kõrvalt paistab. Et võtan sealt umbes mingid punktid maha. Teatud asjade eest tulevad teatud punktid. Kindlalt määratletud ja paika pandud. Hea kohtunik ei pea mitte ainult hästi tundma reegleid. Tal peavad ka olema põhjalikud teadmised, kuidas koer õpib. Ja peab oskama hästi lugeda koera.
KKs täiesti rohelisena, sain teada nii mõndagi huvitavat, mis paneb asjadele teise nurga alt vaatama. Selles valguses, tuleks koera koolitus algusest peale nende reeglite järgi seada. Või vähemasti sinna poole püüelda.

2010-01-21T09:25:00.000-08:00

Stressimaandaja.

http://public.fotki.com/murdjaloom/kalalugu/

Peale mõningaid ebaõnnestumisi, on papa ja mamma convictil, silmadega sabad koopapõhjas siputamas. Hämmastav, et nendest olematutest tolmukübemekestest saavad kunagi kalad. Hetkel pilte lisada ei saa. Vanemad valvavad kiivalt oma järelkasvu. Nii et iga minu samm toas on äärmise tähelepanuga jälgitav. Fotokaga "karukoopasse" ronimisest ei tule midagi välja. Riskin vaid sellega, et järelkasvu valvav papa, vastu klaasi tormates end vigastab.

2010-01-11T09:10:00.000-08:00

Valge vaikus.

http://public.fotki.com/murdjaloom/vaikus/

2010-01-10T06:39:00.001-08:00

Kupeeritud.

2009-12-29T08:35:00.000-08:00

Kolimine.

29. detsember. Neli päeva on möödas, kui poti põhja tipiti järelkasv. Aga ilmselt ei osutunud vana pesa piisavalt turvaliseks. Nii koliti koos lasteaiaga kitsamatesse oludesse, mida on kergem turvata.

Perekonda valvav papa convict, on aga kaitsmistuhinas ka kännualuse sägadest tühjaks löönud. Nii ei olegi neil muud teha, kui seina najal püsti seista.

2009-12-26T07:44:00.000-08:00

Kalalugu.Papa albino ja pisike mamma 25.detsember. Hoolikalt pesapõhja kinnitatud järelkasv.
Kolme päeva pärast, peaks sabadega silmad juba pesas hõljuma.

2009-12-12T00:48:00.000-08:00

Final count- down.
On see alguse lõpp. Või lõpu algus. Igatahes selle piiri peal seistes, tundub edasine elu suht mõttetu. Tahan kokku panna oma elu aktid. Ei, ma ei vaja lohutust. Ega otsi kaastunnet. Pigem on mul endal vaja leida õigustusi, oma sügishallile tujule. See on auvõlg sõprade ees. Kes ootavad ehk mingisugust seletust. Et vältida kaksipidi mõtlemisi. Ja arusaamatusi.
Mõtlen lõpetamisele. Tõsiselt. Ei, need mõtted pole hiljuti tekkinud. Olen neid endaga kaasas kandnud juba mõndagi aega. Justkui oleks suur, must liblikas, oma tiivad üle minu laotanud. Hoiab mind oma haardes. Ja vabaks ei lase.
Räägin sellist tõtt, mis hirmsam on mistahes valest. Räägin isiklikest asjades. Kõige raskem hetk seisab veel ees. Olen vaikuse ja sõnade vahel, kui ristile löödu. Otsin asjades vastandit. Et pugeda sinna varju peitu. Kaotanud usu endasse, olen kaotanud kõik. Kuulan oma sisemust. Seal käib visa tüli. Pidev lakkamatu võitlus. See täidab rahutusega. Teha oma isepäisusega ise endale haiget. Vaikimine ei saa maskiks olla. Ka seda kuuldakse. Ja tõlgendatakse omamoodi.
Kui mingi sündmus on meie elu tavalisest rööpast välja viinud, kas oleme siis veel endised. Ja kas saame elada vana elu. Või üksnes igatseme veel olukorra järele, milles me enam olla ei saa.
1. ..................................................................................................................................................................
2. ..................................................................................................................................................................
3. ..................................................................................................................................................................
Ei tahaks kogu oma sisemust siia laiali laotada. Aga olgem realistid. Ainuüksi need põhjused, välistavad igasuguse füüsilise tegevuse. Ja jooksmise. Oma jäärapäisusega, olen siiamaani trüginud. Aga edasi. Kuhu. Kui kauaks. Ühel hetkel lõppeb kõik. Kellel varem. Kellel hiljem. Aga kui see lõppeb enne, kui alatagi jõudis. Eks igal on oma elu traagika.
Viimane piisk karikas, on puusaliigese artroos. Nagu polkovniku lesk. Igatahes agilityga on jokk. Minu osaks jääb vaid raja kõrval kiibitsemine. Eks me kunagi jookseme, koos sõpradega.............. teises elus.
Kui me tahame otsida seda, mis on teiselpool sõnu, siis me ei saa seda sõnadega lausuda. Tunded on tõelisusele lähemal. Miski on meis endis. Lähen endasse. Ja unustan kõik. Mõtlen vabaks. Ja unistan ümber. Unustan maailma. Ja kuulan, kuidas ta mu mõtetele koputab. Elu läheb ju edasi. Kõik muugi. Ootan. Ja kardan...
Tahate veel põhjuseid. Ikka leiab. Oleneb millise nurga tagant välja piiluda. Et see on sügis. Hall. Ja karune. Ja kõik on mõtlemises kinni. Oleks vaid...
Taas kord, olen astunud läbi mõtete. Ikka on tunne, et rong on juba läinud. Ning ei tea sedagi, millal järgmine tuleb. Kas enam tulebki. Ja kuhu ta läheb. Raudtee meenutab meile seda igipüsivat ajutisust. Rööpad on raudsed ja seadjaid on ülearu. Nii et võibolla olekski parem, kui rong ilma meieta läheks...
Hea lugeja ehk suudab andestada mulle mu tujukuse.
Tahaksin lisada
POST SCRIPTUM:
Olen rääkinud tõtt. Ja ainult tõtt. Aga vist on see üleliigne.
Kõik jääb pooleli ja läheb edasi...

2009-12-01T21:51:00.001-08:00

Tumm nagu kala

2009-11-29T22:39:00.000-08:00

BLACK OUT

2009-11-23T09:29:00.000-08:00

Siga lugu.
Mul on seagripp. Notsikute arv on tõusnud kuueni :)

2009-11-22T10:20:00.000-08:00

Vidar Haarberg (Norra)
14.-15. nov.

Vidar Haarberg on Norra koolitaja, kes sport- ja päästekoertega tegelenud juba 23 aastat. Ise kasvatab belgia lambakoeri, suursnautsereid ja SLKi.
Seminar oli kahe päevane. Veidi räägiti üldist juttu ja põhirõhk läks koeraga osalejate probleemide lahendamisele.
Jalgratast ei leiutatud. Küll aga õpetati õigesti sõitma. Veel kord pidime tõdema, et enamus meist ei oska ikkagi õigesti koeraga mängida. Kuna aga mängul on oluline roll, instinkti kasvatamisel ja suhete loomisel, siis õigesti mängimine on äärmiselt tähtis. Ning koos mänguga tuleb ka kohe selgeks teha rahunemine. Ehk nn. "ON- OF nupp".
Oluliseim, mis läbi kahe päeva kõlama jäi oli:
"KUI ANNAD KÄSKLUSE VÕI PREMEERID KOERA- SEISA PAIGAL." Vastasel juhul sa premeerid liikumist või mingit muud jama. Nagu aga selgus, oli enamus just sellega hädas.
Veel räägiti rihmast korrigeerimisest. Vidar seda üldjuhul heaks ei kiida. Ja ise eriti ei kasuta. Kui seda aga siiski kasutatakse, tuleb seda õieti teha. Vidari jaoks on rihm blokeerimiseks, mitte korrigeerimiseks. Rihmast mõjutamine sobib ainult kaitses ja instinkti tõstmiseks.
Üle said korratud ja meelde tuletatud, nii mitmedki teada- tuntud tõed. Olid mõnusad kaks päeva. Snautseriklubi lubas Vidar Haarbergi ka tulevikus külla kutsuda. Siis võiks juba Flyndiga proovida. :)

2009-11-06T03:47:00.000-08:00

AG trenn.
02.11

TÄPEst on saamas tõsine täpisteadus. Kuidas rasketel aegadel hakkama saada. Seega oli see alles meie teine trenn sisetingimustes. Hing ihkab aga ressursid ei tule järgi. Püüame vähemasti kord nädalas kohal käia. Aga see selleks.
Esimene trenn oli teadagi, rohkem selline taas kohanemise trenn. Veidi kuulekust. Ja kontaktiharjutused. Paar tõket. Tunnel. Midagi lahedat ja rõõmsat. Üldjoontes võib rahule jääda.
Teine trenn algas suurepäraselt. Harjutus oli lihtne. Täpselt kohane taasalustajatele. Koer mõnusalt kontaktne. Milline ääretult mõnus tunne on jälle joosta koos koeraga! Teine harjutus vajas juba veidi keskendumist. Peale tõket, ärasaatmine, tunnelisse. Ja Flynt ei läinud! Hm. Ei läinud tunnelisse!? Sinna kuhu ta varemasti iga kell oleks läinud. Käsu peale ja ilma käsuta. Mingi osa ebaõnnestumisest võib kindlasti panna vähese trenni arvele. Ja ülejäänud 99%, minu tegutsemise arvele. Lõpuks hakkas asi siiski edenema.
Trenni lõpuks läksime teisele platsi poolele rahunema. Veidi kuulekust ja mängu. A ja kiige. Suppppper! Äkki täiesti ootamatult küsis Sveta, et kas ta poomile ei läheks praegu. Poomile!!!??? Nalja teete või! Koer kes pole terve aasta poomile läinud. Jah, nüüd on sellest tõesti aasta möödas. Koer kes poomi kartuses, vahepeal hakkas ka kiiget ja A takistust pelgama. Flynt poomile!? Päris hea nali.
Aga see keegi teine, seal minu sees, oli seda hetke ammu juba oodanud. Ja ikka ja jälle valmis proovima. Pea töötas, kui kõrgtehnoloogiline protsessor; ole rahulik, ära sunni, tee enne poomi pettemanööver, ära anna käsklust "poom"...
Maiused käes. Mõnus kontaktne sörk. Tõke, tõke, tõke... Ja käskluse "poom" asemel "kiik"... Jäin koeraga ühele liinile, ehk pisutki taha. Ja lasin tal valida... Läks... LÄKSKI POOMILE!!! Hing jäi kinni... Süda peksis... Kas kiita või vait olla... Ette joosta või kõrval püsida...Kas hüppab alla või ei... Preemia kontaktpinnal. IME OLI SÜNDINUD!!! Mul oli raske ise endaga hakkama saada. Teadsin vaid, et pean kiirelt poomist kaugemale saama. Ja jätma koerale õnnestumise mulje. Aga Flynt arvas teisiti. Tema meelest alles fun algas. Ja otse poomilt läks, ei lendas kiigele. Hea et ma selle kolksatuse peale infarkti ei saanud. Sedavõrd suure hooga lennati sealt üle. See pole ka õige väljend. Lennati üle ja maanduti kontaktpinnal. Hullumeelne!
Põgenesime platsilt ja hakkasime kodinaid kokku pakkima. Samal ajal tegid teised veel harjutusi. Sealhulgas kolksuga kiiget. Ja mis te arvate. Vana "hea" Flynt oli jälle tagasi. Kes iga paugu peale paaniliselt ringi vahtima hakkab. Ja minu sootuks unustab. Oligi liiga ilus algus olnud...

2009-10-27T22:59:00.000-07:00

KK, Valga, 24.10.

Kohtunik Marika Mikk

79p. Hantel jälle 0. Juba kolmas võistlus järjest. Märk sellest, et asi ei ole juhuslik. Midagi on tõsiselt korrast ära. Läheb innukalt. Võtab hantli. Ja siis on kaos. Kas läheb sellega rõõmuringe tegema või siis viib kohtunikule. Kohtunik teadagi pole asjast huvitatud. Ja nii need nullid tulevadki. Tuleb hakata asju teisiti harjutama. Rõhuda toomisele. MULLE toomisele.

Eks olen ikka ise süüdi. Üritasin hantlist teha mängu. Et keset võistlust, miski motiveeriks koera. Ja lööks silmad särama. Nüüd on see siis käes. Vana skeem on lõhutud. Ja uus pole kinnistunud. Segadus.

Aga ka rõõmu oli selles võistluses. Flynt lamas lõpuni! Sellise ilmaga. Sellistes tingimustes. Kangelaslik. Loodetavasti hakkab ka püsivus kinnistuma.

2009-10-22T21:32:00.000-07:00

Kaitsetrenn.

Jajah. Lugesite õigesti. Nüüdseks oleme sealmaal, et viis korda on juba trennis käidud. Põhieesmärk muidugi Flyndi enesekindluse ja julguse tõstmine. Ja seda nii vihmas, lumes kui pimeduses. Samas tahaksin ka üksikasjalikumalt ise endale selgeks teha kaitsekoolituse olemuse. Ja seda just praktikas. Tahtsin aga kartsin. Arvasin, et saan kiirelt teiste naerualuseks. Aga oma huvi oli suurem, kui kartus ebaõnnestuda. Mitte et me nüüd juba kõvad tegijad oleme. Aga teades Flynti, arvasin, et ta ei hakka üldse tööle.
Nagu öeldud, oleme trennis käinud vaid viis korda. Liiga vähe, et midagi kindlat ja põhjapanevat väita. Aga pisuke areng on toimunud.
Esimese trenni alguses ei saanud koer kohe kuidagi aru, et miks teda sellele platsile toodud on. Autod, majad, inimesed. Võõrad lõhnad ja hääled. Kaos. Alustasime vaikselt ja väikselt. Kerge nahknutsuga. Flynt ei saanud aru, mis asja see inimene seal küll vehkleb. Istus maha ja jälgis hoolega, et hääled kallale ei tuleks. Ühtäkki jõudis talle aga kohale, ah see on ju see sama nahk, millega me koduski mängime. Ja võõras inimene nahaga, sai äkki sõbraks. Ja tirimist jagus kauemaks...
Teises tunnis võttis ta nõuks juba uriseda, tirimise ajal. Proovisime ka patja, millesse ta oma hambad innukalt sisse lõi. Viimased kolm tundi, on aga hakanud haukudes valvama. Viimases tunnis saime suhu ka tõelise varruka. Ja Flynt lõi hambad sisse. Kui varrukas lõpuks talle anti, kangestus ta hetkeks ja ei saanud aru, et miks see padi nüüd äkki nii raskeks on muutunud. Ja lasi selle maha. Muidugi, siinkohal oli minu viga. Ei suutnud teda koheselt liikuma suunata. Aga eks me mõlemad õpime. Tunni lõpuks õnnestus asi sedavõrd, et Flynt sai varruka ja tassis selle võidukalt autosse. Aga ometi otsustasime, et järgmise tunni teeme ikka veel padjaga. Koer küll võtab varrukat aga on liiga ebakindel. Segavad faktorid viivad ta kiiresti vältimisse.
Ka treener on meiega üsna rahul. Koer on küll veidi ebakindel aga instinktid on olemas. Ja igas trennis on toimunud oma pisike edasiminek.
Jätkame innukalt!

2009-10-10T09:30:00.000-07:00

Tulenõidus.

Mida lühemaks ja pimedamaks päevad muutuvad, seda rohkem jääb aega mõtlemiseks. Pimedatel sügisõhtutel on see omadus, et nad annavad aega järelemõtlemiseks.
Ja kui sa ühel sellisel õhtul süütad küünla, siis saavad mõtted teoks. Sest tulega saab nõiduda. Kui sa annad küünlaleegile piisavalt aega, et oma näol võbeleda. Ja kui sul jätkub kannatust, tema tegemisi jälgida, siis midagi paremat vabanemiseks polegi.
Ühel aimamatul hetkel, kannab leek su õhkõrna pilvena unistuste maale. Kõik sinu mõtted ja tunded saavad teoks. Sest tulega saab nõiduda. Tuli ühendab. Tuli rahustab. Tuli puhastab. Tuli annab valgust, kui näed. Tuli annab sooja, kui tunned. Kas see ei ole siis nõidus!?

2009-10-01T08:54:00.000-07:00

KK eksam.
25.09. TSKK

Kohtunik Alfitina Petrova, 70punkti.
Eks see rohkem selline trenni hõnguline KK oli. Tahtsin näha, kas peale pikka ravikuuri tekkinud konflikt on kadunud või ei. Nägin. Konflikt kestab. Kontakti pole. Ja juba teist võistlust järjest, käskluse "siia" peale ei liigutata kõrvagi. Ka mitte teise käsu peale ei tulda. Alles siis, kui ma sisuliselt tola mängin ja kätel käin, tullakse. Eks sellega tuleb nüüd jälle kõvasti vaeva näha.
Eks segajaidki oli mitmeid. Aga see ei anna õigustust. Kui see sama elukas, teeb Nõmme turu parklas ideaalse trenni. Täidab kõhklemata iga mööduja soovitud triki. Saab mitme aplausi osaliseks. Siis...
Siis on selge, et asi on minus. Ehk et ma ei sobi võistlema. Jajah, olen ise liiga ärevil. Kui mitte öelda paanikas. Aga ebakindla koeraga pead sa ise olema tugev. Et mitte näidata oma nõrkust. Et jagada rahu ka koerale. Näidata, et see on lihtsalt üks tore trenn.
Selle tõestuseks oli ka viimane KK. Muidugi olin kehva soorituse pärast õnnetu. Sisimas lootsin ikka paremat. Sest trennides lihvitud oskused, on märksa suuremate punktide väärilised.
Seega tegin hinges raske otsuse, ma kasvõi karistan aga kõrval ja kontaktis sa käid. Ükspuha mis hinnaga. Riskides. Lõpmatuseni ei saa läbinisti leebe olla. Ja koera tujudele järgi anda. Millalgi tuleb hakata ka nõudma. Nii me siis läksime, veidi kaugemale. Võtsin koera kõrvale. Ja hakkasime liikuma... Ilma karistamata. Ilma maiuseta. Lihtsalt kõndisime. Ja kõndisime... Sellest tuli 100p kõrvalkäimine. Ideaalne pilgukontakt. Koer liibunult kõrval. Kohtunik, kes juhtus seda samuti nägema, oli rõõmsalt üllatunud ja hüüdis: "Vaadake, no vaadake seda koera..., nüüd on selge, kelles asi on!"
Selge jah. Kuidas ma saan juhtida nõrgemat, kui ma ise nõrk olen. Justkui pime juhiks pimedat. Nii kaugele ei jõua. Ilmselt on vaja MULLE kogemusi. Mitte koerale.
Kui keegi võtaks mu koera. Ja prooviks ise temaga üks võistlus teha. Huvitav, milline oleks tulemus. Kas vabatahtlikke on !

2009-09-21T21:15:00.000-07:00

SK alg, IPSON

20.09

122,5p ( kahe nulliga), kohtunik Taimi Leib.

Kaks nulli on ikka liig mis liig. Ühe nulli puhul oli tegemist otseste segavate faktoritega. Aga see ei anna õigustust minu koera mitte tegemisele. Äärmiselt mugav on leida põhjusi teistes. Koer kardab teist koera. Või inimest. Võõrast platsi. Tegelikult on põhjus ikkagi üks. Koer ei ole veel valmis. Ei ole jah.

Flynt võttis püsilamamises kaasa kogu rea. Kutsus mängule. Õnneks selliste asjade puhul, annab kohtunik teistele uue võimaluse. Ja algatajale nulli. Kuidagi moodi tuleb trennide püsivus üle kanda võistlustele.

Aga üldises plaanis olen üsna rahul. Koer oli rõõmsam, kui eelmise päeva KK võistlusel. Ja sooritused olid kenamad. Mis aga omakorda tõi kaasa suured rõõmuringid. Tööd on veel küllaga teha. Ja lootus annab lohutust.

Kui mina ka, platsil olles maiust kaasas tassiks. Ja platsil koera premeeriks, küllap siis sooritusedki kenamad välja kukuks. Ja koer kontaktsem oleks. Et algklass. Näidake mulle kohta, kus on kirjas, et platsil olles võib koera premeerida. Jah. Eks igaüks teeb oma südametunnistuse või rikutuse tasemel.

2009-09-19T20:59:00.000-07:00

KK, IPSON
19.09

Eks see mõte teha, mul vaikselt peas haudus. Aga kui Flyndil ilmnes igemepõletik, siis loobusin. Aga mitte kauaks. Keegi togis mind seespoolt ja kamandas. Mine, mine ikka, kogemusi on vaja. Selle sisemise togijaga on keeruline vaielda. Alati arvab ta vastupidiselt sinu mõtetele. Norib tüli. Nii ma alla andsingi. Ja läksin.
72p, kohtunik Marika Mikk.
Ebakindlus. See on meie suurim vaenlane. Lisaks võõras plats. Ja vähene trenn viimaste nädalate jooksul. Ja lõpuks minu närvid. Kuidas ma saan vastutada nõrgema eest, kui ma ise ennastki ei suuda kontrollida. Ma ei taha olla nii ebakindlate, nii kõhklevate käte vahel vangis. Kust see koergi siis kindluse peaks saama.
Ega see sooritus ilus ei olnud. Kaugel võimetest. Aga kohustusliku KK1 punktid vedasime täis. Ja saime, mille järgi olime läinud. Kogemused. Ja tilgake kindlust järgmiseks korraks. Mõtlemisainet. Tahet edasi katsetada.
Ja paberiteta koerte hulgas, tihedas rebimises iseendaga 1. koht.

2009-09-15T10:59:00.000-07:00

Sügis.
Suvi möödus kui jahe tilk,
mu kuumale seljale
kukkus sügis.
Suvi möödus kui silmapilk.
Tuul keerutab lehti ja prügi.
Oktoober,
mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul,
üheskoos lähevad hukka.

2009-09-10T21:30:00.000-07:00

Hooaja lõpu mõtted ja tervisemured.

Sügis on selline kummaline aeg. Mõtted kipuvad uitama. Vaatad hääbuvat loodust. Ja tahaks isegi kiiktooli nõjatuda. Võtta kohvitass. Ja jääda talve ootama.
Võistlushooaeg on läbi. Või paljukest seda oligi. Sai vaevalt nuusutatud. Tunnelite võistlused. Vargsi pähe hiilinud KK. Ja mitteametlik SK. Suvele tagasi mõeldes, on mu lootused ja ootused peapeale pööratud. Kõik on segi ja paigast ära. Tuleb aeg maha võtta. Ja eesmärgid paika panna. Uued.
Oma lemmikalal, AGs, oleme totaalselt põrunud. Eesmärk, koer suvega poomile saada, on jalge alla trambitud. Tööd on tehtud. Tulemusi pole. Sügisega koos, hääbuvad ka lootused. Mitte et meil üldse edusamme poleks. Tegelikult olen ju rahul. Hullumeelsest on saanud kontaktne, innukas ja lustlik koer. Ja kogemused tulevad ajapikku. Aga kindlalt. Selle tõestuseks on kasvõi tunnelite viimane etapp. Nii juhitav pole ta veel kunagi olnud. Aga kui hinges on AG, siis sellest üksi ei piisa. Kuidas edasi...
Kuni kevadeni, ei olnud mu peas mingeid mõtteid SK või KK võistlustest. Koer oli nii ebastabiilne, et ei julenud unistadagi. Ühel hetkel leidsin aga ennast lugemas KK reegleid. Kõrval käimine rihmaga! See tundus mõeldav. Ja hakkasimegi pusima. Õigust räägitakse, kui öelgakse, et eesmärk peab paigas olema. See sunnib sind ühes ja kindlas suunas tegutsema.
Ja oh imet! Suve lõpuks oli KK1 tehtud! Mis. Kuidas nii. Ala, millest ma algselt unistadagi ei osanud, tõi ootamatu pisikese kordamineku. See andis julgust edasi proovida. Ja katsetada ka SKd. Arvestades tingimusi, mis võistlushetkel valitsesid, olen ka selle tulemusega täiesti rahul.
Hullumeelne on teinud suvega kõva arengu. Ja nii mitmeski situstsioonis, näidanud ootamatut enesekindlust. Ehk on soodsalt mõjunud ka hullumeelne suvi ratastel.
Nüüd, sügise hakul, kuhu edasi. Kolme jumalat teenida on raske. Midagi peaks seadma esikohale. Aga mille. Siin on mõtlemisainet pikkadeks sügisõhtuteks. Ise endaga olemise ajaks.
Hetkel oleme aga trennid miinimumi viinud. Flyndil on juba kaks nädalat ebaselgete põhjustega igemepõletik. Algas paistetuse ja veritsevate igemetega. Ravi on peal. Ja igapäevaseid süste talutakse suurepäraselt. Kuigi, arsti sõnade järgi, pidavat need hirmus valusad olema. Loodetavasti saame me probleemist kiirelt üle. Seniks võtame aja maha. Ja toimetame tasa ja targu. Uurides päev haaval, mis elul meile pakkuda on.
TÄNUD! Ingale ja Tatari vettidele!

2009-09-05T21:35:00.000-07:00

JUKI MÄLESTUSEKS!

Lugesin ja lugesin, uut AG foorumit. Panin kinni. Ja mõtlesin, mis see nüüd oli. Läksin ja lugesin uuesti. Ei, see ei saa olla! See ei ole õiglane!Tasapisi jõudis minusse teadmine, et see on tõsi. Oh, kui ebaõiglane on elu! Pisarad voolavad üle mu põskede.
On vähe koeri, kes minu silmis seisavad kõrgemal astmel. Jukk oli üks nendest. Pimestav sära ja energia. Milline kontakt ja kiirus. Kalle ja Juki olid paar, kellele ma alati vaikselt pöialt hoitsin. Ja imetlesin.
Südamlik kaastunne sulle, Kalle, sel raskel ajal! Ja jaksu, ikka edasi minna!

2009-08-31T21:17:00.000-07:00

Mitteammetlik SK
Vahiküla, 31.08

144,5p, Kohtunik Killu Ahi.
Eks me kõik oskame leida kauneid vabandusi selle kohta, miks koer ei tee. On see siis mõni teine, "kole" koer, inimesed või maa peale laskuv õhtuhämarus. Aga põhjus on üks- koer pole veel valmis.
Ja tean, et Flynt pole veel valmis. Ta on liiga ebastabiilne. Iga väiksemgi asi võib ta rivist välja lüüa. Iga rohukõrregi taga võib "suur kole" varitseda.
O püsilamamise eest. Eks seda ole omajagu harjutatud. Ja 5min. ei ole mingi probleem lamada. Ka koertega koos oleme seda teinud. Kasvõi eile. 4minutit, köömes. Flynt isegi ei nihelenud. Aga probleem on selles, et me ei ole just väga palju lamanud segajatega. Aga algklassi lamamises on segajaid alati. Järelikult tuleb rohkem rõhku panna suurte segajatega lamamisele.
7,0 liikumine ilma rihmata. Kuskilt pimedusest tuli peale "suur kole". Minule nähtamatu. Tema jaoks hirmu ja õudu tekitav. Kartsin, et ta jookseb ära. Aga ei. Kuigi tema taltsutamisega oli üksjagu tegemist. Selle nahka läks ka koku käimine. Proovi sa teha pöördeid koeraga, kes ei ole sinuga kontaktis.
Lõpuks suutis ta ennast kuigivõrd koguda. Tuli meelde, et mina olen ka olemas. Ja ülejäänud sooritustega võib täiesti rahule jääda.
Suurepärane kogemus, mulle endale. Ja Flyndile. Võõras plats. Pealtvaatajad, kohe seal samas sumisemas. Maale laskuv õhtuhämarus. Jahedus. Kaks tundi puuris, platsi ääres, oma järge ootamas. Segajaid rohkem, kui küllaga.
Isegi kiita saime. Väga head vasakpöörded. Ja tegelikult väga hea koer. Ja lõpuks, minule endale, väga head kogemused. Usalda ennast ja koera. Vaikselt hakkab tulema.
Kummardus korraldajatele!

2009-08-31T04:20:00.000-07:00

AG O
29.08

Mis siin ikka pikalt rääkida. See koer ei lähe poomile. Ja ei hakkagi minema. Pool aastat pole läinud. Miks ta peakski enam minema hakkama.
Seega kaks tõket oli tema jaoks võimete piir. Ja õppetund, et hirmutava poomi peale ei peagi minema. Ja võib ära joosta. Oma vigadest ma ei hakka rääkimagi.
Täna hommikuse trenni seis on selline, et AG platsil ei tule ta enam minu juurdegi. Ja jookseb eest ära. Kartuses, et jälle lohistatakse poomile.
Asja ei ole muutnud, ei maius, klikker, sund, ega ka paari kuune puhkus poomist.
Kõik hakkab jälle otsast peale.... Kui ma endas veel jõudu leian.

2009-08-26T21:26:00.000-07:00

Kaos.

Hinges.
Järgnev kirjatükk, ei ole mõeldud kellegi süüdistamiseks. Ega enese õigustamiseks. Ega taotle ka mingit ühest ja kindlat tõde. Pigem on see minu nägemus asjadest, minule endale. Enese taasleidmiseks. Enesega vaidlemiseks. Ise enese mätta otsast. Tõeotsinguteks oma hingega.
Õigupoolest sundis mind tegudele, üks nähtud ja hinge kriipima jäänud KK eksam. See tekitas segaseid tundeid. Kaost hinges. Ideaalid olid jalge alla trambitud. Jumalad kukutatud. Kuhu edasi. Ja kas kõigel ongi enam mõtet. Milleks siis üldse koolitada koera. Ja iseennast. Mõistus keeldub uskumast, mida silmad näevad. Valus. Ja kurb. Tekkib käega löömise tunne.
Kas meie väikses eestis, on tõesti kohtunike tase sedavõrd erinev. Justkui oleks neid kohtunikke sadu ja sadu. Et üks ei tea, mida teine teeb. Ja teine ei tea, kuidas kolmas hindab. Aga reeglid!!! Milleks meile siis neid üldse vaja on!? Kellele.
"Eksami või võistluse ajal on keelatud kasutada ranget või poovas asendis kaelarihma." Aga kui koer lohistatakse platsile täispoovas rihmas nagu märga kaltsu. Kui kogu võistluse ajal sikutatakse ja tiritakse koera poovas rihmas. Minu silmis, ei ole see koer siis lihtsalt eksami soorituseks valmis. Ja kohtunik, kes sellist asja lubab, ei vääri kohtuniku tiitlit, minu silmis. Kohtunik, kes ei pea kinni reeglitest!!!???
Või peaks just minema sellise kohtuniku juurde. Saaks 100p kergelt täis. Pärast hea rusikatega rindu taguda ja hõisata- "Vaadake, kui hea koer mul on. Ja kui hea koolitaja ma olen."
Aga kui koer tuleb püsilamamisest ära. Ja apportit ei too. Kui üldse on esinemine konarlik. Ja saab eksami tehtud!!! Räigematest asjadest ma ei hakka rääkimagi.
Mõelgem oma tegudele. Me ise trambime need ideaalid jalge alla. Hävitame kõik kauni. Kas peale meid on veel järgijaid, kes need ideaalid tuhast tõsta suudavad. Vaid mõned tõelised fanatid. Entusjastid. Heas mõttes. Kummardus teile! Teie najal püsibki kõik veel püsti.
Lööks käega. Annaks alla. Aga ei.
Olen loonud oma silme ette ideaali. See on nagu jumal, kelle poole kummardada. Ja kelle jalge ette jahisaak tuua. Kena nägemus. Mille poole püüelda. Mis toob rahu taas hinge. Mis siis, et sa pead sõitma sadade kilomeetrite taha, ennast tõestama. Läbi kukkuma. Ja taas minema. Aga see tasub ennast ära. Kui sa saad korralikult kohtunikult, korralikud punktid, siis on su hing rahul ja rõõmus. Et kellele ma neid punkte ja sooritust näitama lähen. Ei kellegile. Vaid ise endale. See aitab hinde panna su enda tööle. Kätte juhatada õiged suunad. Ja kitsaskohad. Ja edasi minna. Ikka selle kauni nägemuse poole, mis sa ise endale oled loonud.

2009-08-18T10:55:00.000-07:00

Tunnelid lll
16.08

No näedsa. Mina hõljun siin alles pilvedes. Ja juba tuleb karm käsk- kobi blogisse. Noh, siin ma siis nüüd olen. Midagi peaks kirja panema. Lugeja ootab seletust. Vaatan kaugusesse ja kruvin pingeid üles. Keegi ei tea mu mõtteid. Ei oska välja lugeda. Ei aima.
Aga mis siin ikka keerutada. Kõik teavad niigi, kuidas läks. Kaks disklafi. Mõlemilt rajalt nullid. Nagu alati. Aga...
Aga ma olen äärmiselt rahul. Need olid kaks parimat jooksu, mida me siiani teinud olime. Ka kaotus võib ilus ja imeline olla. Ei hakka lugejat tüütama. Ja mõlemit jooksu eraldi lahti seletama. Igal ühel on endagagi piisavalt tegemist.
Oli imeline päev! Nii kontaktne! Nii juhitav! Ja kiire koer! See, et ta valesse auku läks, oli minu viga. Lihtsalt ei jõudnud talle järgi. Kui ma olen tema kõrval või veidi eespool, on kõik korras. Ja koer hästi juhitav.Pruugib mul vaid küüne võrragi taha jääda, tormab ta esimesse ette jäävasse auku või tõkkele. Niipalju suur on see kiirus. Ja lust joosta. Tõeline nauding on sellise koeraga ühes tiimis olla.
Käin siin ikka ja jälle, mõtetes rajad uuesti läbi. On kohti, kus oleks võinud teisiti juhtida. Teisiti liikuda. Aga ka sellisel juhul oleks jäänud küsimus, kas ma ikka jõuan...
Kohtumiseni järgmisel osavõistlusel!

2009-08-15T09:39:00.000-07:00

KK1, Valga

14.08

Tehtud! 88p, kohtunik Marika Mikk.

Hullumeelne päev. Hommikune AG trenn. Pikk Valga sõit. KK eksam. Koju tagasi jõudsin alles südaööl, 1.30.

Pikk sõit annab aega ise endaga tegelemiseks. Meenutasin algust. Siis kui kõik alles algas. Sellega võrreldes, tundus kõik suurepärane. Ka viimastele trennidele mõeldes, oli hing rahul. Tööd on tehtud. Areng on küll aeglasem, kui hing ihkaks. Aga kõik tuleb. Tasapisi. Omas tempos. Selle koera jaoks ainuvõimalikku teed pidi.

Tartu ligi jõudes, hakkas taevasse süngeid pilvi kogunema. Järsult kõik muutus. Vihma kallas kui oavarrest. Päike oli kadunud. Ka minu hingest. Mida ma teen koeraga, kes kardab vihma. Paanika. Tartu kohal küll näitas päikest. Aga see oli ajutine. Valgasse jõudsin paduvihmas.

Õnneks olid aga korraldajad ilmataadiga lepingu teinud. Ilmselt ka korralikult kinni maksnud. Hetk enne algust, keerati taevased kraanid kinni. Seda kuni võistluste lõpuni. Suurepärane! Aga autoteed polnud nad platsi äärest ikka ära koristanud. :(

Ja läkski lahti. Flynt esimeses paaris, esimesena tööle.

Algasend...koer mõnusalt kontaktis. See andis lootust. Minek... Silmside. Ja pööre... No mida kuradit ma tegin! Mingi ilmatu kaarega pöörde. Ilmselt alateadlikult püüdsin aidata koera. Et oleks lihtsam pöörata. Et ei kaoks kõrvalt ära. Kuigi, ta ju oskab teravaid pöördeid. Ise endaga pragamas. Peas vasardamas mõte, vaata otsa, vaata otsa... Edasi, edasi, edasi.... Hilisemates kommentaarides mainiti, et kohati oli MMi käimine. Jes! Vähemasti ta näitas, et oskab. Küllap see rahugi hinge jõuab.

Istuma minek. Läks kenasti istuma. Ja avastas autod... Aga ometi püsis. Lamamiselt siia kutsumine. Sama asi. Läks lamama. Ja jäi autosi vahtima. Idee järgi peaks ootama, kuni koer otsa vaatab ja siis andma käskluse. Aga tema vahib autosi. Kaua ma ootan. Nii saame nulli. Riskin. Ja annan käskluse. Ja ta tuleb. Tuleb kohe kõrvale. Aga ette!? No olgu. Peaasi et tuli.

Kohale minek oli hea. Kartsin seda. Viimastes trennides oli ta äkki pähe võtnud, et peab koti otsa lamama minema. Kõik sujus kenasti. Seda korda tuli aga korrektselt ette. Ja seejärel viltu kõrvale.

Hantel. Oh, sellega on meil kõva tegemist olnud. Ei võtnud ta ju kunagi üldse mingit puidust asja suhu. Ja ega tal praegugi veel õiget haaret pole. Seda korda pillaski hantli maha. Vaikisin ja vahetasime pilke. Aru sai. Võttis hantli ja tuli kiiresti minu juurde. Eelneva kompensatsiooniks hakkas aga hantlit närima. Sain aru, et koeral hakkab katus sõitma.

Tõke oli hea. Ja siis tuli see mida ma kõige rohkem pelgasin. Püsilamamine. Rahulikus olukorras lamab ta ka joksukas emase läheduses. See on järgi proovitud. Hirmutavas situatsioonis, kipub aga minu juurde varjule tulema. Ja lamas lõpuni! Jes! Jes! Jes! Oleksin tahtnud ta sülle haarata. Mürada. Hullata. Nii hea meel oli. Punkti summat ma siis veel ei teadnud. Aga see polnudki oluline. Teadsin, et saime hakkama. Ja eelkõige Flynt, minu ja ise endaga. Ja näitas, et oskab. Muidugi, keegi minus sügaval, virises jälle- see ei olnud see, mida ta oskab. Ta oskab ju paremini. Aga see hääl oli nii jõuetu. Peaaegu sosin. Ma lausa pakatasin rõõmust ja rahulolust. Tulemuse tegi minu silmis väärtuslikumaks veel see, et olime paaris "sakslasega". Neid ta paaniliselt kardab. Kunagi oli üks selline teda rünnanud. Üks märk on jälle maas. Nüüd on vaja vaid oskusi lihvida. Ja edasi minna. Ikka nii nagu varem. Tasapisi. Omas igikulgevas tempos.

2009-08-11T05:49:00.000-07:00

Siil udus.
Küllap see siilgi seal kuskil oli.

2009-08-02T06:19:00.000-07:00

Paunakas.

Tagasitee Peipsi äärest oli nukker. Kuidagi ei oleks tahtnud veel lahkuda. Aga pidi. Keegi oli meid reganud tunnelite osavõistlusele. Nii et tagumine aeg saabuda, oli laupäeva õhtu. Aga paari tunnine sõit, annab aega arutlusteks. Ja nii sündiski otsus, minna esmaspäeval Paunjärvele, puhkusest puhkama. Mõeldud- tehtud. Veel üks nädalake lisaks, oli igapäeva kaoses, taevalik kingitus.

Vaatamata pisukesele ülerahvastatusele, oli taas kord olemist vääriv nädal. Päike, vesi ja kalapüük. Naabriteks saime endile kõrkjates pesitseva pardipere, kes olid nii jultunud, et käisid kordamööda koeri sõimamas ja nende tühje kausse nokitsemas.

Puhkus oli jumalik.
Ja õhtusöök kippus keele alla viima.Kas te teate, mis tunne on, kui maimuparv üritab teie jalgadelt karvu eemaldada. :) Või olete te näinud, kuidas havipoiss jahti peab. Või tundnud erutust, kui poole meetrine haug, lanti taga ajades jalgadesse kihutab. See on rikkus, mis jääb mulle elu lõpuni alles. Ja mitte keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aga kõik möödub. Jääb vaid imeline mälestus. Ja lootus. Et järgmine aasta jälle...

(soovijad leiavad lisa pilte ikka vanast kohast)

2009-08-02T04:41:00.000-07:00

Tunnelid ll .

26.07

Jälle viimased! Terve kuu pikkune treeningpaus, andis ennast kõvasti tunda. Ära jooks mõlemil rajal. Mõni küsis, et midagi te ju ometi tegite, kuulekust kodus. Ei teinud. Kohe mitte midagi ei teinud. See oli tõeline puhkus. Nii koertele, kui minule. Lihtsalt puhkus. Ja mõtete koondamine.

Aga see selleks. Ära jooks mõlemil rajal...

Hea, et mul ei olnud aega kohe omi mõtteid kirja panna. Need olnuks mustemad, kui must. Nüüd, tagantjärgi kaalutledes, olen ikkagi rahul. Keda ma petta üritan. Pole meil ju kontakti veel ollagi. Erutavas situatsioonis, keeb ta lihtsalt üle. Ja mina olen teisejärguline. Kuigi, kord- korralt, tundub asi paremuse poole minevat. Ei jookse ta enam nii kaugele ja nii kauaks. Rahunemine saabub kiiremini. Ja hirmud ei ole enam nii hirmsad.

Enne võistlust ei suutnud me jõuda mingile kokkuleppele. Ei pall, ei maius ega sikutamine, suutnud temas huvi äratada. Koer oli lukus. Üritasin ette mõelda, et kuidas ta käituda võib. Ja kuidas mina peaks... Aga rajal oli hoopis teine koer. Rõõmust ja energiast pakatav, vasikas kevadisel murul. Kui selle kiiruse ja energia kuidagi raamidesse saaks mahutada.

Näpuga näitajad võivad endiselt vehkida. Mina olen rahul. Mul on kuulekas ja lahe kodukoer. Kes mu ellu on toonud nii palju uut. Ja andnud hea õppetunni. Tulevikuks. Kui me ka kunagi saavutame midagi, on see tore. Kui ei, pole ka sellest midagi. Igas meie päevas on killuke päikest. Ja väikene õppetund.

2009-07-31T05:31:00.000-07:00

Loomaaed pagasis.

Selle suve pikemad puhkused on mööda saanud. Kahjuks. Nii seletamata mõnus on olla, lihtsalt ära. Unustada argimured. Ja olla. 16.-25. juuli, sai teoks meie iga aastane Peipsi puhkus. Traditsioon, mis on kestnud 40 aastat!!!
Selle aasta puhkuse eesmärgiks, oli õpetada Flynt ujuma. Või vähemasti vett mitte kartma. See sai ka lõpuks kenasti täidetud. Ja ehk ületatudki. Flynt sai selgeks vees istumise ja sitsimise. Ning käsklused "siia" ja "kõrval". Vees! Mis iseendast juba näitab, et see vesi pole sugugi nii hull, kui alguses tundus. Sellele lisaks sai ta üsna kiirelt aru, et lainetest tuleb lihtsalt üle hüpata, kui ei taha, et need pea peal kokku löövad. Tiba proovisime ka selili ujumist. Aga see võttis hirmuvärinad kehasse. Kui jalad jälle põhja said oli julge pallikoer jälle omas sõiduvees. Hirmust saadi ruttu üle. Ja vesi oli kokkuvõtteks üks äärmiselt mõnus keskkond.
Ka Moona ja Hector said piisavalt ujuda ja lustida. Hector muidugi on omast arust vesikoer. Ja on solvunud, et mina tema vaateid heaks ei kiida.

Selle aasta põhiosa piltidest on valguse ja varjude mängust. Ehk siis pilvisest taevast ja merest. Mis muidugi ei tähenda, et meil seal pidevalt sadas. Enamus oli siiski päikeselisi ilmasid. Soojarekordiks 28,5. Ja alla 20-ne kraad ei läinudki. Iseasi, kas 28 soojakraadi on ikka suurepärane. Tuli jälgida nii koeri, kui inimesi, et keegi kuuma käes kannatada ei saaks.

Kokkuvõtteks. Taas kord üks imeline puhkus Peipsi ääres. Järgmise aastani, Peipsi! (rohkem pilte ikka murdjalooma albumis).

2009-07-26T20:59:00.000-07:00

TÄPE.

Õnnelikult oleme üle elanud MASU. Aga nüüd on meid tabanud TÄPE. Elamisest on villand. Ja tsivilisatsioon käib närvidele. (radikas tilgub endiselt)
Peale kahepäevast kodus olemist, on asjad taas pakitud. Või õigemini, pole neid veel lahti pakitudki. Otsustasin veel nädalaks põgeneda ise endasse.
Kui ükskord kannatab tagasi tulla, siis ka pikemalt meie vahepealsetest ära olemistest. Seniks kõigile kaunist ja tegusat suve lõppu!

2009-07-11T10:18:00.000-07:00

Õhtused külalised.

2009-07-06T22:03:00.000-07:00

Tagasi lõunas e.

Valga Koertekooli suvepäevad.

Kui te nüüd arvate, et auto on korras, siis te eksite. Tellitud radikas ei sobinud. Aga vana oli maha kruvitud. Järelikult tuli uus tellida. Aga see alles saabub, nädala pärast... kuskilt... Et auto päris seisma ei jääks, topiti vana uuesti peale ja aidaa. Nii ma siis sõidan..., kallan ja sõidan... Ette mõtlemas, et kus on järgmine bensukas, et lisa jahutusvedelikku hankida.

Olen säästurežiimil. Trennis ei käi. Üritan igat senti hoida, et mitte auto remondi eest maja panti panna. Peale MASU`t tuleb TÄPE, e. TÄitsa PEe......s. Kahju on senisest elust loobuda....

Aga keset seda kaost, potsatas mu meilikasti kutse, osaleda Valga Koertekooli suvepäevadel, Harglas. !!!!!!!!!!!!!!! Naeratav päiksekiir hallis päevas. Sellest ma lihtsalt ei saanud loobuda. Asusin usinalt lahtiseid otsi kokku sõlmima. Kombineerima ja kokku leppima. Reede lõunaks olid asjad pakitud ja sõit võis alata...

Nüüd peaks järgnema pikk jutt sellest, mis me seal tegime. Aga emotsioonid on laes. Nii et sõnadki on kuskil mälestustes veel kinni. Lihtsalt olen. Ja vaatan naeratades kaugusesse. Meenutan.

Suurepärased kaks päeva. Täis usinat askeldamist.

Tänud korraldajatele ja kõigile kohal olnuile!!! Pikem jutt ehk kunagi, kui kiires elutempos aega leiab. Pildid endiselt murdjalooma albumis- "Tagasi lõunas".

Gaidale kiiret paranemist!

2009-06-26T12:02:00.000-07:00

Rohkem positiivsust ellu...

Jahutusvedelik tilgub. Kogu raha läheb liisingu peale. Remondiks ei jagu. Laenu tagasi maksta ei jõua. Trenni ei saa... jne... jne...
Positiivne, mis!?

2009-06-26T09:52:00.000-07:00

šokiteraapia lõuna- eestis ehk...

Kokkuvõte

Äärmiselt meeldiv lõõgastus argiellu. Loodus, mis on tulvil nõhna ja loomi. Loodus, mille keskel tundud endale nii tühisena. Aeg tundub olevat peatunud. On vaid hetk. See, milles oled. Tühjad ja arutud probleemid, mis tunduvad tühistena. Ja kaotavad mõtte. Justkui oleks miskist puhastustulest läbi sammunud. Elu tundub taas võrratu.

Alles nüüd saan ma aru, rohkem positiivsust on meie ellu vaja. See toetab. Ja aitab edasi minna. Kõik on tasakaalus. Igas halvas on midagi head. Meie õigus ja kohus on see üles leida. Ja endaga kaasa võtta. Ja teistele jagada. Et elu sinu sees ja sinu ümber saaks teise värvi. Kirka.

Väsinud dobermann ei ole hea dobermann. Igav on. Aga las ta puhkab. Ta on selle auga välja teeninud. Kolm päeva šokiteraapiat lõuna- eestis on läbi. Trenni me hetkel ei tee. Koerale on vaja puhkust, et ise endaga hakkama saada. Loodetavasti saab ta seeläbi vaid tugevamaks.

Kes tahab ja viitsib kogu pildimaterjali vaadata, siis ikka murdjalooma albumis- http://public.fotki.com/murdjaloom/flyntlunas/

2009-06-26T09:24:00.001-07:00

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lV

Suur Koerapäev, Tartu, 21.juuni

Kangesti tahtsime jõuda ka sellele üritusele. Et aga hommikul olime veel Vastseliinas, siis tähendas see seda, et kogu koerapäevast me osa võtta ei saa. Tahtmine oli aga suur. Ja nii kimasimegi kohe peale tõugude tutvustust Tartu poole.

Kohale jõudsime lõpuhetkedeks. Kahju. Paljud head tuttavad juba lahkunud. Mõned siiski veel kohal. Flynt oli äärmiselt rahulolev ja ergas. Ehk mõjusid talle rahustavalt platsil olevad AG takistused. Tegime paar korda tunnelit ja kiiget, et näidata talle, ka sellistes tingimustes tuleb teha.

Ürituse lõpetasime aga URANI platsil. Tänud Rebasele, kes meid sinna jälgi tegema lubas!
Ja siis oligi aeg nii kaugel, et kodutee tuli ette võtta. Tahad sa või ei taha aga varem või hiljem, tuleb jälle argiellu sukelduda. Tänase seisuga on juba uus Valga reis plaani võetud. Hoitke alt, siit ma tulen...

2009-06-26T08:26:00.001-07:00

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... lll

Vastseliina rahvalaat, 20.- 21. juuni

Peale laupäeva hommikust Võru KK võistlust, arvasid korraldajad, et mis me sinna pealinna ikka kiirustame, Vastseliinas toimuvat suurejooneline rahvalaat, kus pühapäeva hommikuks plaanis koeratõugude tutvustus. Aga minul oli pühapäevaks plaanis Tallinnas Leena Välimäki SK koolitus. Rahagi juba makstud. Ja ometi keerasime otsa Vastseliina peale. Süda ja hing kuuluvad lõuna- eestile. Otsustasime, et kui juba, siis juba ja täiega. Endalgi huvitav, kuidas nii kaugel maanurgas asjad käivad. Ja Flyntpoisile uusi kogemusi vaja.

Laat oli tõesti suurejooneline. Müügimehi kohal ka venemaalt. Lätist- leedust rääkimatagi. Kõik sai järjest üle vaadatud. Ja uus punane vest mälestuseks kaasa viidud. (mida vanem eit, seda roosam kleit) Ja seda ikka koos Flyndiga. Hea oli kuulata kiidusõnu Flyndi kohta- tasakaalukas, rahulik, kuulekas... Nagu oleks mind ennast kiidetud. Preemiaks sai pruun poiss seakõrva ja jäätise.

Pühapäevane laadapäev algas kell 9, tõugude tutvustusega. Flynt seal hulgas, esindamas dobermanne. Koos meiega marssis rahva ette veel üks pruun põngerjas.
Arvasin, et see saab Flyndi jaoks olema tõeline šokk. Nii palju rahvast. Ja nii lähedal. Hingamas suisa kuklasse. Värinaga hinges, astusime rahva ette. Ja sealt see tuli. Üllatus, mida ma ealeski uskunud poleks. Veidi ebakindlana, suutis ta siiski ennast koguda, et rahvale paar trikki maha mängida. JESSS!!! TUBLI FLYNT! Vaikselt tuleb. Et suured hirmudki pole enam nii suured. Kes teab, ehk oli olnud eelnevate päevade šokiteraapiast nii palju kasu, et ta enam ei jäksanudki paanitseda. Meelsamini usuksin seda varjanti, et hirmud hakkavad vaikselt taanduma. Mis iganes põhjus siis ka poleks. Hõljusin lausa pilvedes. See päev oli tõsiselt korda läinud.

järgneb...

2009-06-24T19:20:00.000-07:00

šokiteraapia lõuna- eestis ehk... ll

Ööbimine Pähnis, KK Võrus 20. juuni

Et hommikuks Valgast Võrusse jõuda, startisime kohe peale meie eksamit. Eesmärgiga avastada üks uus koht ja ööbida seal. Oh inimesed, miks te küll raiskate raha ja lähete piiri taha imet otsima! Eesti maa on võrratu!!! Ürgne ja puutumatu. Ja loomad julgelt uudishimulikud.

Pilguheit Koiva jõele

Ööbimiskohaks valisime RMK Pähni metsaonni. Oleme seal küll korra juba käinud, kuid nii kaunitesse kohtadesse on alati hea tagasi minna. Korjasime seeni ja püüdsime kala. Loodus on helde, kui temasse säästvalt suhtuda.

Ka saarma ja tema kalapüügi nägime õhtuhämaruses ära.

Ja siis saabus hommik. Uus ja hirmutav. Olen ise ebakindlam kui Flynt. Kes siis nii võistelda saab. Asi oli algusest peale hukule määratud. Ei ole me kumbki veel selleks valmis. Aga omad kogemused tuli sealtki ammutada.

Juurdepääsetavus, taas võrratu. Kõrvalkõnd- hea. Istuma jäi aga tuli ära. Lamama läks aga tuli ka ära. Et mitte asjatult teiste aega raisata, lõpetasime sellega ka oma soorituse. Kohtunik oli aga mõistev ja pani meid 0- koeraks rihma otsas püsilamamisse. Ning hiljem platsile segajaks. Lõpuks Flynt veidi rahunes. Ja lõpetuseks saime ka mõned harjutused tehtud. Korra küll alguses üritas ära joosta. Kuid kutsumise peale tuli siiski tagasi. Juba see on positiivne saavutus. Varem oleks ta lihtsalt läinud... Eriti positiivne on asja juures see, et kõik toimus peale paugukatset. Arvasin, et Flynt pauku ei karda. Oli teda ju varem veidi katsetatud. Aga paugul ja paugul on ka vahe. Arvate et hoiupaiga platsile kostvad, Männiku karjäärist kostvad paugud on tõesti paugud. Eksite. Need on vaid mäda õuna potsatused maapinnale.Ilmselt ei ole te pauku veel kuulnud... Vot see oli paanika. Kõikehaarav. Ja ometi suutis ta jälle kord rahuneda, sedavõrd et harjutusigi teha. Varem oleks selleks kulunud nädalaid.

Miks me küll alati märkame negatiivset. Ei ole millegiga rahul. Maalime endale negatiivse üldpildi. See et Flynt tuli püsilamamisest ära, on tegelikult ju positiivne. Olukord oli tema jaoks hirmutav. Ja ta tuli ära. MINU JUURDE! Tähendab, ma olen tema silmis juba keegi. Ta arvestab minuga. Tuleb kaitset ja lohutust otsima. Õhkõrn side on tekkimas.

Tänud kohtunikule ja korraldajatele, kes meisse mõistvalt suhtusid!

järgneb...

2009-06-24T10:47:00.000-07:00

šokiteraapia lõuna- eestis, ehk
neli üritust kolme päevaga. l
Valga, 19.juuni

Kevad on olnud tõsisema töö tegemise aeg. Läbi mängu, oskuste lihvimine. Asjad tundusid äkitselt sedavõrd hästi minevat, et otsustasime ette võtta KK eksami. Et aga Flynti säästa, suuremast rahvamassist ja pikast ootamisest, sai otsustatud Valga kasuks, kus eeldatavasti peaks vähem osalejaid olema. Eksami päevaks oli 19. juuni.
Lõuna- Eesti on võrratu maanurk, kus avastamist veel pikaks ajaks. Nii saigi kodunt starditud juba 18- nda hommikul. Imeliselt hea ja rahustav on käia kohtades, kus aastaid pole juba oldud. Meenutada ja uuesti meelde tuletada. Avastada uusi paiku. Kuni eesti maal on kohti, mida avastada, pole mõtet piiri taha trügidagi.
18- nda õhtuks olimegi lõpuks Valgas. Kui ma platsi asukohta nägin, valdas mind paanika. Auto tee ja raudtee vahel! Just need asjad, mis Flyndi kõige rohkem endast välja viivad. Tõsi, rongidega oleme juba sedavõrd tuttavaks saanud, et võime perroonil istumas käia. Autodega pole me aga siiani suutnud harjuda. Probleemi olemusest, pole siiani siiski päriselt arugi saanud. On see hirm, saagiinstinkt, või mingi nägemus ammustest aegadest. Lõpuks oli platsil kaks närvipundart, koer ja inimene, kes ise endaga hakkama ei saanud. Selle tulemusena ei tulnud ka trennist midagi välja. Flynt tormas hullunult mööda platsi ringi, midagi nägemata ja kuulmata, üritades välja tungida. Lõpuks õnnestus ta siiski rihma saada.
Et teda rahustada ja mitte jätta muljet, et sellel platsil võibki ära joosta, võtsin ette väikese trenni rihma otsas. Koer rahunes kiirelt ja trenni lõpuks olime juba ilma rihmata, tegemas kuulekust ja trikke. tavapärasele sooritusele jäime küll kõvasti alla. Aga Flynt oli kontaktne ja kuulekas. See andis taas lootust...
19- nda hommik algas laperdamisega eesti-läti piiril. Kord siin, kord seal pool. Vaadates ja võrreldes ühte linna, kahes riigis. Ikka ei suuda ma mõista, mis inimestel viga oli, et nad linna pooleks pidid tegema. Kunagi olid ajad, kus üle tee poodi ei saanud, sest seal oli läti. Kummaline.
Mida rohkem aeg edenes, seda seda rohkem mu närv krussi läks. Oli see ju meie mõlemi jaoks esimene võistlus kuulekuses. Kas mul ikka on kõik eeskirjad meeles. Kas ma ikka mäletan, kuidas ühes või teises situatsioonis toimida. Ja siis läks lahti...

Ei hakka siin kedagi täpsemate detailidega vaevama. Järeldused tuleb mul endal teha. Närvid vedasid meid mõlemit alt. Ja eksami tulemust seda korda kirja ei saanud. Olen aga siiski rahul. Need kogemused, mida ma sain enne võistlust. Ja hiljem, ka platsil olles, on asendamatud. Esimene samm on tehtud. Tagasiteed ei ole. Flynt näitas, et ta oskab. Vaja on vaid kindlust ja rahu hinge. "Võrratu", ligipääsetavuse ja hammaste näitamise eest, on juba märkimist vääriv saavutus. Võõras inimene tema nina ees, oleks varasematel aegadel tähendanud kaost.

Valga teema lõpetuseks aga SUURIMAD TÄNUD GAIDALE JA PILLELE!!! Ilma teieta oleks ma olnud võõras, võõras linnas...

...järgneb

2009-06-15T05:07:00.000-07:00

Tunnelid, l etapp.

Kõik läks nii nagu arvata oligi. Või nii nagu meil alati on läinud. Üks jooks ära jooksmisega. Teine, väga hea. Kui just mitte arvestada minu valet juhtimist ühte tunnelisse.

Taas kord olen astunud läbi mõtete. Käinud läbi kogu teekonna, jõuluime saabumisest, kuni tänasesse päeva. Kui palju kordi olen ma endalt küsinud; tegin ma ikka õige otsuse, sel külmal talvisel päeval. Olen ma ikka õige inimene, koolitamaks sellist koera. Peale tunnelite võistlust, oli jälle üks selline hetk. Miks ta ära jookseb. Mida ma valesti teen. Mida veel proovida või teisiti teha.

Jooksmisest tal puudus ei ole. Pikad jalutamise ja jooksu tiirud. Kord- paar nädalas ratta kõrval. Mäng, mäng ja veel kord mäng. Kinnistamaks seda, et elu on lill. Spetsiaalselt klikkeriga õpetatud käe kontakt- käe juurde tulemine- olemine. Kuulekusest pole mõtet rääkidagi. See on igapäeva loomulik osa.

Võistluspäeval olime kohal juba hommikul kell 8. Tunnine tiir Männiku metsas, et energja maha laadida. Hoidsin teda puuris. Ei lubanud tuttavate, huvitavate inimeste ja koertega suhtlema. Mõni ehk pahandas. Vabandused! Kõik ikka selleks, et rajale minnes ta ei mäletaks, et seal kuskil, platsi kõrval on lahedam. Aga nagu näha, polnud ka sellest kasu. Platsile minnest oli ta juba üle keenud. Ka mina, oodates ära jooksmist. Ja tegin räige vea. Ei rahustanud stardis koera maha. Nägin, et ta on pinges. Ei suuda püsida. Ja ikka ei võtnud hetke koera jaoks. Siit tuleb kivi ka korraldajate kapsaaeda. Mitte ainult nendel võistlustel. Vaid alati, rõhutatakse seda, kui KIIRE on. Üks koer vaevalt lõpetab, kui teine juba alustab. Ja- jah, eks minagi taha kiirelt koju saada. Aga varasematest kogemustest rääkides, kui sul ei lasta lõpuni rajaga tutvuda, või kästakse koer kuhugi tuua... Selle nimel, et kiiremini saaks. Rahu armastava inimesena, tahaks kõigiga hästi läbi saada. Ja teedki endale karuteene. Aga nii ei tohiks. Kui sa üldse midagi saavutada tahad. Eelkõige mõtle endale ja oma koerale. Me oleme tiim. Üks tervik.

Teises jooksus ma sama reha peale ei astunud. Leidsin teise. Arvasin, et ei jõua õigesse kohta ja kaugel ta ei tööta. Nagu hiljem rajal selgus, töötab küll ja on ka saadetav, kui asi puudutab tunneleid. Lõpp tulemuseks teises jooksus, oli kaunilt joostud rada, mille peal oli minu häbiplekk.

Ikka ja jälle esitan endale küsimusi. Vastuseid saamata. Mis on tõde. Mis eksitav virvatuli. Kõik on minu enese kõrvade vahel kinni.

Päeva aga lõpetasime nö. katsejänestena tulevasele AG treenerile, kes sooritas oma atestatsiooni eksamit. Ülesanne oli lühike aga huvitav. Ja minu ainsaks mureks, et koer ära ei jookseks. Nähes aga kui innukalt ta soojendust tegi, süttis minu silmiski tuluke. Flynt oli kontaktne ja innukas. Mõnus lõpp hallile päevale.

Lea oli äärmiselt asjalik. Jälgis hoolega ja elas kaasa igale sooritusele. Üksikasjalikult lahti seletades ja üle rääkides. Suurepärane. Sellist treenerit julgeks kõigile soovitada. Edu sulle, Lea!

2009-06-08T04:47:00.000-07:00

In Memoriam.
Elamine toob vaeva ja valu,
sündimine toob vaeva ja valu.
Sündimata surra,
on ainuke vabadus vaevast, vabadus valust.

Oma seitsmeteistkümnenda eluaasta hakul, läks vikerkaarele vanapoiss Miki. Keerulise elusaatusega, kuid suure elujõuga koer. Läbi elanud kaks insulti, suutis ta siiski neist toibuda ja edasi elada. Lõpuks sai otsa ka temale antud aeg.
Koer, kes algselt küll ei olnud minu oma. Kuid elu kurbade ja keeruliste käikude tõttu, sattus lõpuks minu koerakarja. Elades minu juures oma elu viimased viis aastat, oskas ta omal moel hinge pugeda. Üks kohakene minu südames, jääb teda alati mäletama...
Kerget käppa sulle sealpool vikerkaart!

2009-06-04T10:06:00.000-07:00

Vaadates vihma.

Halli ja karvast. Vaikus. Sinu ümber. Ja sinus eneses. Justkui oleks aeg peatunud. Vaatan avatud silmadega. Ootusärevus. Loodus on tiine. Taas sündimas. Ihara ahnusega endasse vett imemas. Iga mulla poorikenegi ellu ärkamas. Vaikselt ootamas. Et esimeste päikesekiirtega taas puhkeda. Et peale kuivaperioodi taas elule ärgata.

Korrastan oma mõtteid. Et neile võimalus anda. Igapäeva kiiruses kipud ise endagi unustama. Karvased päevad annavad aega järele mõtlemiseks. Ja ümber mõtlemiseks. Aitavad selgusele jõuda.

Ennast otsides, vaeva trotsides,

varbaid lüües ja valusalt kukkudes-

mida mõistame, mida aimame-

ise endast ja enese uhkusest.

Rõõmu tundes ja nuttagi tihkudes,

südant hoides avali pihkudes,

pettumust tundes ja väsides,

tähtedelt taevastelt küsides-

olen ma kes,

ja kelleks ma saan ?

Milles on mõte kõigel siin maal ?

Vastuseid kartes, vastuseid peljates-

ise ei teagi, et ise end eitame !